Elu pärast petmist

47 kommentaari

\"imageManager_178747\"Kui Sinu käest hetkel küsida, mida teeksid kui Sinu poiss-sõber petaks Sind, siis kui kergekäeliselt ütleksid sa, et jätaksid ta maha? Kas tõesti kaob armastus samal hetkel, kui saad petmisest teada? Kas armastus oligi nii nõrk?

\"imageManager_178747\"Kui Sinu käest hetkel küsida, mida teeksid kui Sinu poiss-sõber petaks Sind, siis kui kergekäeliselt ütleksid sa, et jätaksid ta maha? Kas tõesti kaob armastus samal hetkel, kui saad petmisest teada? Kas armastus oligi nii nõrk? Kui palju oleme me kuulnud lauset- jäta see jobu maha?! Või kui tihti oleme olnud ise ütleja rollis? Kas iga üleaisalöömisele peab alati järgnema lahkuminek? Elus ei ole siiski õnneks kõik nii must ja valge.

Kuigi fakt jääb faktiks, mängib üsna olulist rolli petmise juures asjaolu, kuidas sellest teada saadi. Kas elukaaslane tunnistas ise ülesse, olid ise kaval ja uurisid välja või rääkis sellest keegi kolmas isik? Palju kergem on andestada kui elukaaslane selle ise ülesse tunnistab ja selgitab tekkinud olukorda. Loomulikult nõuab see pihtijalt suurt pealehakkamist ja julgust, sest kahjuks loodetakse ikkagi pigem sellele, et elukaaslane sellest iialgi teada ei saaks. Nii ei saaks ju haiget. Tihtipeale juhtub aga just nii, et keegi kolmas isik on Sinust palju targem ja otsustab oma tarkust lõpuks ka Sinuga jagada. Üsna tavaline on aga juhtumi üle vürtsitamine või siis just liigne tagasihoidlikus. Igal juhul oleks vaja saada elukaaslane rääkima, kuidas asjad tegelikult olid. Kohe ei ole vaja hakata elukaaslase riideid rõdult alla viskama.

Usun, et on olemas vähe inimesi, kes lihtsalt tahavadki oma kaaslast petta. Nagu igal probleemil, nii ka sellistel muredel on alati kaks poolt. Võibolla oled ise jätnud midagi tegemata või midagi liiga palju teinud? Kõige alus on alati suhtlemine. Tihtipeale ei tule aga silmast-silma rääkimisest sellistes olukordades midagi välja. Varem või hiljem muutub rääkimine karjumiseks ja siis peetakse paremaks lihtsalt solvunud või tige olla. Kõige parem oleks püüda jääda rahulikuks. Kõige ohutum viis oleks aga suhelda läbi e-mailide vms. Sellisel juhul jõuab ainult vajalik informatsioon saajani. Tihti minnakse riidu juba kasvõi hääletooni pärast või hakatakse kinni mõnest tobedast kogemata kasutusele võetud sõnast, sest sellistel hetketel on mõlemad inimesed väga haavatavad. Rääkida tuleks väga ausalt sellest, miks selline asi üldse aset leidis ja kas mängus on ka sügavamad tunded või ainult seksiiha. Peale põhjaliku vestlust peaksid mõlemad osapooled üksteist aksepteerima ja välja selgitama, mida kumbki osapool tahab ja ka vastavalt käituma.

Selline olukord on küll keeruline, kuid siiski võiksid Sa olla arusaaja ja proovida mitte kohe oma viha välja valada. Karjumisega ei saavuta ju juba ammu enam midagi. Mõtle sellele, et Sa oled ta endale kaaslaseks valinud. Sa ju ei vihka teda tegelikult. Temas oli see miski, mis Sind võlus. Ja Sa kindlasti poleks õnnelik, kui peaksid temast loobuma. Tihtipeale teevad inimesed asju, mille üle ka neil endil on hiljem piinlik ja millele on neil raske leida loogilist selgitust. Lihtsalt üks asi viib teiseni kuni lõpuks on hilja midagi muuta. Mõtle kui oleksid ise oma elukaaslase rollis. Millisena tahaksid sa oma elukaaslast sellises olukorras näha? Sõbrannad võivad Sulle alati sellises raskes olukorras toeks olla, kuid nad ei tohiks öelda Sulle, mida teha. Nemad ei ole Sina.

Andeks andmise ja ühise elu jätkamisel võib sellest saada väga kindel suhe. Alati tuleb kaaslasele selgeks teha, et selliseid vigu ei korduks ja ka enda tegemised kriitilise pilguga üle vaadata. Ja uus algus võibki alata. Muuseas, kui keegi aitab hulkuva kassi taas elurööbastele, siis see kass on elulõpuni talle tänulik. Uskuge, andeks anda on palju kergem, kui terve oma ülejäänud elu olla solvunud ja pettunud.


Järgnevalt räägib oma juhtumist anonüümseks jääda sooviv isik, kes on läbi elanud petmise ja sellest olukorrast nüüdseks suurepäraselt välja tulnud:
Olen täpselt sama elus läbi elanud ja arvan, et see tuli meie suhtele ainult kasuks. Kasuks sellepärast, et see pani tõeliselt mõtlema, mida elus tahad ja mis tähtis on.
Mul oli palju meestuttavaid, kes olid väga hoolitsevad, kinkisid lilli ja tõid kingitusi, kuna töötasin kaupluses. Ja kuna oma mehe suhtumine oli väga hoolimatu ja ükskõikne, mõtlesin suvel otsida teise eluaseme ja ära kolida. Aga enne seda juhtus midagi. Mees hakkas hilja koju jõudma ja enda eest hoolitsema, mida ennem sugugi ei teinud. Sain aru, et midagi on korrast ära. Minu mees varem ei lõhnastanud ennast ega ostnud uusi riideid, minu pärast ta ei pingutanud. Iga naine märkab niisugust muutust. Armumine oli täiesti uus tunne ka minu mehele ja ta ei osanud seda varjata, rääkides kõik ilusti mulle ära. Muidugi oli see mulle ränk hoop, kuid kuna mees oma siiruse ja avatusega, üllatas mind siis arvasin, et see tunne läheb ruttu mööda ning usaldasin teda ja ootasin. Selline asjade muutus mõjus mulle laastavalt, sest toit ei maitsenud ja riided jäid suureks. Võtsin 9 kilo alla ja olin isegi õnnelik, et suutsin ideaalkaalu saavutada. Nagu öeldakse, mis ei tapa, teeb sind tugevaks. Tundsin ikkagi, et ei suuda samamoodi jätkata, oodates, et äkki ühel päeval kõik muutub. Kannatasime mõlemad, sest tema ei tahtnud haiget teha ja minul lihtsalt polnud jõudu samamoodi jätkata. Otsusatsime, et läheme lahku ja tema otsib teise elamise. Olin leppinud oma saatusega, et pean üksinda kahte last kasvatama ja kõigega ise hakkama saama. Kange iseloomu tõttu, ei rääkinud juhtunust isegi emale, ainult mõned sõbrannad olid asjast teadlikud. Suhtumine oli täiesti erinev. Kes käskis kohe jalga lasta ja alustada uut elu, kes oli sama asja pärast mehest lahku läinud ja ootas seda ka minult. Kolmas aga rääkis oma raskest elust, kus mees jõi ja peksis ja sellepärast lahutasid. Siis mõtlesingi, mis on minu mehe juures head ja halvad küljed ja kas olen ise selleks kõigeks põhjust andnud ja mehe unarusse jätnud. Mina ise ju tahtsin ära minna ja ei hoolinud oma mehest, kuid siis kui olin temast ilma jäämas, taipasin et ikkagi armastan teda. Rääkisn sellest ka mehele. Proovisin talle nõu anda ja mõista, kui hea tunne on kedagi tõeliselt armastada ja kui ta on leidnud selle õige, siis haaraku juhusest kinni. Kujutasin endale ette, et ta on mu hea tuttav, kes vajab mu nõu ja abi. Tean, et ka tema kaalus hoolega ennem kui ostustas. Ja ühel päeval, kus mina ei oodanud tema poolt enam midagi ja polnud tema kõnedele kaks päeva vastanud, otsustas tema lihtsalt koju tagasi tulla. Elasin tükk aega teadmatuses, sest arvasin, et see on hetkeline. Tahtsin, et ta ise ostustaks ja ei küsinud juhtunu kohta midagi. Sünnipäevaks sain ilusa Egiptuse reisi ja uskusin, et see ongi meie viimane hüvastijätt aga läks hoopis teisiti ja oleme siiani koos. Ta on läinud tähelepanelikumaks ja hooiltsevamaks. Selle taga on ka minu jõupingutused, sest pidin talle ju tõestama, et armastan teda endiselt. See kõik aitas meid teineteist paremini tundma õppida. Mõistma, et igapäev tuleb teineteist kiita ja lohutada, kallistada ja hoida, justkui oma kallimat vara. Kui naine on mõistev ja hoolitsev siis ei lähe mees uut suhet otsima, sest teab, et saab tähelepanu ka kodust. Minule oli see elu parim õppetund ja pani mõtlema, et materiaalsed asjad on küll tähtsad aga hea elukaaslane veelgi tähtsam. Kingitusi on küll hea saada aga need on ainult asjad, millel on hetkeline väärtus, kuid püsiv suhe on jääv ning koos on ka lihtsam minna läbi nii tulest kui veest.

 

Teele Teder