Elu peale lahutust

\"imageManager_157557\"Naise jaoks, kes just lahutamas või selle äsja läbi elanud, pole olemas mingit lohutust. Kui see oli valus lahutus, siis ei aita siin mingid eneseabivõtted ega sõprade soovitused. Valu ja kurbust ei tohigi enda sisse peita ja kusagile sügavale lükata. See tuleb täie  energiaga endas läbi elada. Olla nii kurb, kui vähegi suudad, nutta ja ennast haletseda.

\"imageManager_157557\"Naise jaoks, kes just lahutamas või selle äsja läbi elanud, pole olemas mingit lohutust. Kui see oli valus lahutus, siis ei aita siin mingid eneseabivõtted ega sõprade soovitused. Valu ja kurbust ei tohigi enda sisse peita ja kusagile sügavale lükata. See tuleb täie  energiaga endas läbi elada. Olla nii kurb, kui vähegi suudad, nutta ja ennast haletseda. Käia ära augu kõige sügavamas põhjas, et siis jälle hakata tasapisi välja ronima. Ükskõik kui vilets ka hetkel olla poleks, kõik saavad sellest üle. Ühel päeval.  Endale tuleb anda aega – mõnel kulub aasta,  teisel kaks, aga kokkuvõttes on see hea aeg.  See  on võimalus õppida tundma ennast ja oma soove. Väga paljud on ennast oma suhtes ära kaotanud ja püüdnud olla oma kaaslase ja pere meele järgi tihti märkamatagi, et ise ka olemas ollakse.

Aga oletagem, et see aeg on juba üle elatud. Siis algab midagi lõbusamat. Lahutus pole siis enam mitte õnnetus vaid õnnistus. Sa alustad uuesti otsast peale, mitte küll valge lehena, aga arukamana ja kindlamana. Eneseteadvus tõstab pead. Selg läheb sirgu. Sa hakkad ümbrust tähele panema ja hakkad ka ennast tähele panema. Naiselikkus kosub- uued riided, uus soeng ja kosmeetika. Sind hakatakse tähele panema ja komplimendid tõstavad tuju ning enesekindlust.  Ja oledki valmis olulisemaks oma uues elus küsides vallatult, kus on vabad ja sobivad mehed. Sa ei kavatse ju ometi jäädagi üksi. Eriti nüüd, kui pakatad enesekindlusest, elurõõmust ja tead, et oled väärt naine. Ühel päeval see  juhtubki – sa armud jälle! Milline võimas tunne see on! Kas seda oleks olnud, kui oleksid siiani abielus ja nühkinud oma päevi õhtusse mehega, keda juba 10/15/20 aastat tunned? Nüüd aga oled sa vaba tegemaks ja tundmaks mida iganes. Ja usud või mitte, aga ühel päeval leiad end mõttelt, et milline suurepärane otsus oli  lahutamine. Võimalus kogeda kõike jälle uuesti, kõiki ammu unustatud emotsioone. Sa tunned isegi tänulikkust, et saite uue võimaluse. Nojah, see  esimene armumine  peale suurt vabadust võib olla ka petlik. Armumine võib üle minna, sa võid pettuda või hoopis sinus võidakse pettuda. Aga see ei hirmuta sind enam. Sest sa pole noor ja abitu, ammugi mitte kogenematu. Ja sügavaima valu oma elus olete juba läbi põdenud – hullemaks enam minna  ei saa! Sa tead, et võid uuesti proovida, tutvuda uute inimestega, lasta endal uuesti armuda. Kiiret pole sul kuhugi. Nüüd elad endale ja teed seda mõnuga. Jah, sul on ka kohustusi, enamasti lapsed, kes peale  lahutust ema juurde jäävad. Aga seegi aeg pole kaugel, kui nad oma teed lähevad. Siin pole midagi kurvastada, vaid tuleb lõbusalt asjadel minna lasta, nagu Jorch Aadniel Kiir : „Las minna!”  Sest lapsed on meile antud laenuks, nad pole meie omand, kelle küljes rippuda. Nemad oma elu peale ja sulle jääb sinu aeg  ja elu. Sest tänapäeval ei lõpe naise elu neljakümneselt, liiatigi siis veel kolmekümneselt. Noorelt abiellunud ja 30-40ndates lahutatud naisel algab elu just  peale lahutust. Kui seda ise juhtida, võib see kujuneda vägagi meeldivaks, eriti peale sobiva kaaslase  leidmist. Parim, mida lahutusest õppida on see, et ei tasu oma õnne panna sõltuvusse ühest inimesest. Lisaks siia ka üks nõuanne. Ära looda ega ära osale lahutatud naiste padjaklubis. Sõbrannandus on hea asi, aga mitte sellisel kujul!

Kõik, millest kirjutan, olen oma elus läbi elanud ja siin pole mingeid raamatutarkuseid. Kõige tähtsam on mõista, et iga asja jaoks on oma aeg antud. Ja aeg on pidevas muutumises, nagu meiegi selles ajas. Muutumine ei ole negatiivne. See on nii huvitav ja elule ärgitav. Sa lihtsalt lähed sellega kaasa ja sa ei jää, mitte mingi juhul ei jää kinni esimesse lahutusjärgsesse etappi. Tundugu asjad alguses ükskõik kui mustad ja masendavad, igaüks leiab oma rõõmu. Kusjuures see rõõm ei pea sugugi olema uus partner. Alustuseks kõlbab kõik. Mina hakkasin keeli õppima, üks mu sõbrannadest sai jagu autohirmust ja tegi ära juhiload. Pärast veel tema eks imestas ja vangutas pead, et vaat kus tragi naine! Ja muidugi arvas mu sõbranna enda kohta sama – tema eneseusk lendas lakke. Sellega tegi ta enda jaoks otsa lahti. Ta tuletas meelde kõik need asjad, millest oli aastate jooksul unistanud, aga mida ei julgenud teha, ning otsustas nüüd vähehaaval neid täide viima hakata. Mis aga kõige toredam, ka tema käitumine ja olek  muutus. Korraga oli ta nagu sama noor naine, keda mina aastaid tagasi tundma õppisin. Ta julges jälle kord olla tema ise, isegi koos oma vigadega. Ta naeris, rääkis valju häälega, ütles julgelt välja oma arvamuse  ja keeras vahel vindi üle (mis talle aga tema rõõmsameelsuse pärast kohe andeks anti).   Muidugi ei saa ma jätta ka  mainimata, et ta aja jooksul aina kenamaks muutus.  Ning olen minagi oma ellu uusi tuuli lasknud puhuda.  Ma ei ütle, et on olnud kerge. Tänagi veel poeb vahel nukrus hinge, nii et isegi põhjusest aru ei saa. Olen minevikuga lõpparve teinud, olen andestanud, kuid unustanud… Võimet unustada meil pole. Aga trafaretselt öeldes on ajal võime haavu parandada. Isegi kui tulevad need nukrusehood, siis aina lühemaks ja harvemaks  nad  jäävad.   Siis raputad korraks pead, naeratad ja lähed edasi oma teed. Sest meie, naised,  oleme visa sugu!

Kaja Kaasik