Enelini lugu: mu sõbranna rikas isa võrgutas mind!

Arvasin, et jätan selle loo vaid enda teada. Sõbrannale ei kavatse ma sellest kunagi rääkida – tema isa loomust ei muudaks see nagunii, pigem oleks tema arvamus isast kui oma eeskujust ja iidolist jäädavalt rikutud. 

Mul on väga hea sõbranna, kellega tutvusin ajal, kui olin umbes viieteistaastane. Veetsime palju aega koos ning ööbisime korduvalt ka teineteise kodudes. Tema vanemad olid väga jõukad ning nad elasid pealtnäha täiuslikku elu – kolm toredat last, kellest minu sõbranna oli kõige vanem. Sain tema vanematega hästi läbi. Samuti said ta vanemad läbi minu tunduvalt vanema õe perekonnaga.

Esimest korda sain sõbranna isa – nimetame teda Tiiduks – loomusest aimu ühel minu õe ja tema ühise tuttava sünnipäeval. Olin sel ajal 19-aastane. Aeg oli juba hiline ning kõik olid korduvalt „terviseks“ võtnud. Ühel hetkel pika laua ääres kõrvuti istudes pani Tiit mulle käe põlvele ning rääkis, kuidas ma olen nii ilus ja kena ja kõike kõige paremat väärt. „Ma olen sind ammu vaadanud. Ma teeks sulle nii palju head, kui saaksin.“ Tagantjärele mõeldes oleks ehk õige olnud talle halvasti öelda ja minema kõndida. Aga ma olin omamoodi šokis ja ei osanud kuidagi õigesti reageerida. Ehk olin isegi veidi meelitatud – tegemist oli küll minust umbes 25 aastat vanema, kuid siiski väärikalt vananeva ning väga eduka ja targa meesterahvaga. Pärast pidu panin kogu juhtumi Tiidu liigse alkoholi arvele ja unustasin kõik ära. 

Aasta hiljem oli mul kooli pärast vaja praktikakoht leida ning appi tuli suure firma asedirektor Tiit. Sain suveks palgaga töökoha. Tööl sain Tiidult küll alati komplimente, kuid kordagi ei juhtunud midagi lubamatut. Järgmine „olukord“ tekkis hoopis poole aasta pärast. Nimelt vajasin pealinnast kodulinna transporti ja sõbranna lubas isa appi saata. Sellel pikal autosõidul lõid tema vanad mõtted jälle välja, alustades kiitmast, kui hästi ma lõhnan, ning seejärel igal võimalikul hetkel mind käega põlvele patsutamast. Uhkelt rääkis ta, kuidas ostis pealinna korteri, kuhu võiksin mina ka külla minna, aga nii, et tema tütar sellest teada ei saaks. See pidi olema meie ühine saladus. 

Võtsin Tiidu juttu naljana ja niisama „kõva mehe“ mängimisena. Kui ma temalt e-kirju saama hakkasin, tundus, nagu katsetaks ta, kui kaugele julgeb minna. Muidugi oleksin võinud talle öelda, et jätku mind rahule ja et kogu asi on minu jaoks mõeldamatu ja vastik. Seda ma ei teinud. Miks? Sest mõnes mõttes ei tahtnud ma kogu olukorda endale teadvustada ja teiseks ei soovinud ma oma parima sõbranna isaga tülli minna. Lootsin, et kogu lugu vaibub iseenesest. Kuna minu jutt sellest, kuidas mul on juba peigmees ning petmisesse ma ei usu, tundus talle vaid kerge pipardamisena, keeras ta oma katsetele kogu aeg hoogu juurde. Ta saatis mulle sõnumeid „Tahaksin sind teise tuppa viia ja suudelda“ ajal, kui sõin ta tütrega nende juures hommikust ja ta abikaasa oli samuti sealsamas. Ta nautis kogu oma salaflirdist saadud adrenaliini. Ta helistas mulle pidevalt ning alustas juttu sõnadega „No tere, tibu.... musi....“. Ta kutsus mind veini jooma, autoga sõitma, külla ja reisile. Ma ütlesin talle iga kord ära, kuni sain temalt kirja, et kas oleks midagi, ükskõik mida, mida ta saaks teha, et ma pipardamise lõpetaks. Ütlesin, et ei ole. Seejärel kirjad ja kõned lõppesid. 

Kui ma oleks otsustanud sõbrannale rääkida, oleks see võibolla rikkunud ühe pealtnäha õnneliku abielu. Kui ma oleks Tiidule „jah“ öelnud, oleksin ma teinud veel suurema vea. Leian, et käitusin antud olukorras õigesti.

Buduaarile Enelinilt

PS! Kui sul on oma põnev või õpetlik lugu rääkida, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest tasume honorari €10.