Head tüdrukud

Katrin Niit

[email protected]

Naised on rohkem suhetele orienteeritud kui mehed, see on ammu tuntud tõde. Ilma suhteta naine on nagu töötu mees - poolik ja eneseusuta. Naised on heade suhete nimel valmis minema suurematele kompromissidele ja andestavad kergemini kui mehed. Tihti on naised valmis oma vajadusi ja soove alla suruma, et hoida intiimsuhet või ettekujutust sellest. Vähemalt head tüdrukud teevad nii – andestavad ja armastavad peaaegu et tingimusteta.

Tänapäeval on moes niiöelda „bitchilikud” naised – iseteadvad, põikpäised, enesekindlad, natuke võimukad ja seksikad. Meestele meeldivad sellised - femme fataled. Nad on väljakutse. Ja üks tõeline mees on oma hinges tahes-tahtmata jahimees, eriti veel kui saak neid meelalt õrritab. Kuid ometi paljud  „jahimehed“ valivad kaasaks ja loovad pere just „heade tüdrukutega” – armsate, hoolivate ja tagasihoidlikega. Kuigi see tendents on kadumas, sest selliseid naisi jääb järjest vähemaks.

Millal aga naine on liiga hea? Ja kas see headus tegelikult tasub ära? Kas „hea naine” saab suhtest seda, mida ta vajab? Kas mees ka tegelikult hindab ja austab naist, kes alati andestab, mõistab ja on mehe jaoks iga kell olemas? Kust läheb piir tingimusteta amastuse ja alanduse vahel?

Triinu (28) on vahelduva eduga olnud ühe mehega koos 5 aastat. Armastus esimesest silmapilgust. See pole tähendanud alati täisulikku kooselu, teineteise mõistmist ja vastastikust truudust. Nende mõlema elukäigud on keerulised olnud ja elu on viinud neid ka teineteisest kaugele, isegi erinevatesse riikidesse. Kuigi neid on lahutanud füüsiline ja ajaline vahemaa ja ka teised partnerid, on nende vahel ometi säilinud side ja selgelt tajutav külgetõmme, seda vaatamata vahepealsele kokkulepitud „sõprusele”.
Viimase aasta on Triinu üksi veetnud. Toibunud ühest suhtest. Mees on olnud ka silmapiiril ja siis mingiks ajaks jäljetult kadunud. Ühel päeval oli ta aga tagasi - lillesülemite, armutõotustega, välismaareiside ja tulevikuplaanidega. Ka temal oli suhe olnud vahepeal teise naisega. Pöörase elupõletajast vastutustundetu kaunitariga, kes mehe rahakoti mängleva kergusega tühjendas ja lõpuks talle veel „sarved” tegi.
 
Nüüd on mees jälle Triinuga koos. Kõik oleks justkui ideaalne. Suhted on romantilised, mees tahab naisega kooselu alustada ning ühist korterit osta. Nüüd on aga Triinul kahtlused. Tunded on. On alati olnud, vaatamata sellele, et vahepealses elus on olnud  teine mees.
Kuid usaldus ja kindlustunne?
Viimased koos veedetud intiimsed kuud on toonud päevavalgele hirmutavaid asju. Tõigad, mida mees on aastaid varjanud. Mees pole otseselt valetanud, kuid on varjanud kogu tõde iseenda ja oma elu kohta. Näiteks suhe teise naisega, tõsised probleemid mehe isiklikus ja tööalases elus, kohustused, millest pole lähiajal pääsu.
Mitterääkimine ja teadmatus on minevikus põhjustanud arusaamatusi ja segaseid tundeid. Triinu pole kindel, kas suudab leppida sellega, et mees ei ole avameelne olulistes asjades, et ta varjab, salatseb ja siis ühel päeval südamepuistamishoos lihtsalt loodab, et naine kõike mõistab ja kõik andestab. Triinul on kartus, et nii jääb see alati – selline on lihtsalt mehe loomus.

Üks sõbranna ütles Triinule, et ta on selle mehe jaoks liiga hea. Vahel on tal endal  ka selline tunne. Ta on alati olnud mehe jaoks olemas, kuid mees tema jaoks mitte. Ta on alati olnud aus ja avameelne, mees alati mitte. Mehe enda sõnade järgi, naise huvides. Nüüd annab mees lubadusi, et kõik muutub, sest ta on lõpuks aru saanud, et naine on see õige tema jaoks.
Kui mees on valmis lõpuks pühenduma, on Triinu kõhklev.
Kas pole võibolla see armastus olnud lihtsalt kinnisidee ja reaalsus hoopis midagi muud? Mis siis kui mees ei muutu? Kui kaugele võib minna andestamise ja uue võimaluse andmisega? Kas ülessoojendatud suhe võib olla parem kui varem? Küsimused, millele tahaks vastuseid.

Ometi on mehes ka uskumatult häid omadusi. Ta on aastatega küpsenud ja targemaks saanud. Kui vaadata kuidas ta tegeleb lastega, siis süda heldib – temast saab kindlasti hea isa. Või viis kuidas ta nüüd armastab – õrnalt ja kirglikult, pühendunult ja soojalt. Kui abivalmis ja suure südamega ta on abitute ja nõrgemate suhtes.
Kuid salatsemine, oluliste asjade varjamine ja valetamine, armukadedus ja ajutine „ära kadumine”, eemaldumine? Nii kaugele ja kauaks, et see teeb väga haiget ja Triinu on ajuti valmis juba loobuma, edasi minema oma eluga. Siis tuleb aga mees tagasi, armastavam ja hoolivam kui ei kunagi varem. Ja naine andestab, sest armastab.

Kui kaua peaks andestama? Kas nii kaua kuni on veel tunded? Või esitama mehele ultimaatumi – nüüd on viimane kord, kas pühendud täielikult või lähed lõplikult oma teed?

Tahes-tahtmata antud loost kumab läbi aimdus, et meestel on vaja enne pühendumist „sarved maha joosta”, sest muidu võib näida rohi teisel pool aeda palju rohelisem ja seiklema mineku tung saab võitu stabiilsuse- ja turvalisuse vajadusest.
Võibolla on naistel  kergem andestada ja mõista meeste ajutist „ära kadumist” kui uskuda John Gray „kummipaela teooriat”. Nimelt mehed enne pühendumist kipuvad eemale tõmbuma. Kui naine järele ei lähe, plaksatavad laksuga tagasi nagu kummipaelad. Kui mees naist armastab, siis igatsus toob mehe naise juurde tagasi. Naine peab vaid laskma sel igatsusel tekkida – mitte meest ise taga ajama hakkama. Kuid seda teooriat järgides pole garantiid, et mõni üliaktiivne näitsik mehele käppa peale ei pane vahepeal.
Eemale tõmbumise tung vaibub ajaga, kuid ei kao täielikult kunagi. Sellega võib seletada, miks mehed tavatsevad mingiks ajaks „ära kaduda” ka juba kindlas püsisuhtes olles. Näiteks matkale, kalale, metsa, mägedesse jne.  Et siis jälle tagasi tulla ja olla hoolivam, armastavam ning avatum kui varem. Seda muidugi juhul, kui naine mõistab, et mees seda „ära kadumist” lihtsalt vajab ja sellest numbrit ei tee.
 
Antud näite juurde tagasi pöördudes: kindlasti on paljudel lugejatel tuttavaid, kes on aastate möödudes kokku saanud. Ja paraku ka jälle lahku läinud. Kuid kas on ka paare, kes kokku jäänud? Kas selline suhe on toiminud? On nad õnnelikud? Kas lahusoldud aeg on neile kasuks tulnud?