Hele-Mai lugu: üheöösuhe rikkus mu elu

Hele-Mai lugu: üheöösuhe rikkus mu elu

Räägin teile oma loo, mis manitseb oma armusuhtes truu olema, sest iga saladus ja seiklus tuleb kord välja või muutub tõeliselt piinavaks ja hävitab suhte. Olen oma mehega koos olnud kuus aastat ja meil on ka laps. Mees viibib töö tõttu palju välismaal, vahel ei näe ma teda mitu kuud.

Räägin teile oma loo, mis manitseb oma armusuhtes truu olema, sest iga saladus ja seiklus tuleb kord välja või muutub tõeliselt piinavaks ja hävitab suhte. Olen oma mehega koos olnud kuus aastat ja meil on ka laps. Mees viibib töö tõttu palju välismaal, vahel ei näe ma teda mitu kuud.

Kui laps oli kahe-aastane, tabas mind suur pidutsemismaania. Mees oli sõidus, palusin oma emal last hoida ja käisin nädalalõppudel sõbrannadega väljas. Nii tekkis mul nn suhteid, mis olid lihtsalt kerge flirt ja mõnus elekter, mille nimel tasus nädalalõppudel välja minna. Ühel hetkel aga juhtus midagi enamat – ma olin ühel õhtul kõrvuni armunud ja me lõpetasime selle mehega voodis. Ta nimi oli Marko. 

Täna ma ei saa aru, kuidas asi nii kaugele sai minna. Kõik juhtus vaid üks kord, seejärel lõi mul pildi selgeks ja ma hakkasin Markost eemale hoidma ning lõpetasin ka väljaskäimise ära, sest kartsin temaga juhuslikult kohtuda. Marko sai vaid hoogu juurde sellest ühiselt veedetud ööst, hakkas rääkima armastusest ja ühisest tulevikust. Mul aga oli igasugune huvi üle läinud, olin šokis, süüdistasin ennast ja palusin mõttes oma mehelt andestust.  Marko aga ei suutnud sellega leppida, et ma ei soovigi oma mehest tema pärast lahku minna ja ei tahagi temaga rohkem kohtuda. Alguses ta helistas ja pakkus välja ideid koos ajaveetmiseks, saatis lilli ja väikeseid kingitusi. Ma ütlesin viisakalt ära. Lisaks saatis ta igal hommikul mulle sms ja samuti õhtul soovides “head ööd”. Tal oli täiest ükskõik, kas mu mees oli kodus või mitte ja mina pidin kogu aeg mehele selgitama, kes sõnumineeris või lilli saatis. Kui ma Marko sõnumitele ei vastanud paar päeva, siis  läks asi nii kaugele, et ta hakkas autoga tiirutama minu töökoha juures ja peale tööd sõitis lapse lasteaiast mööda sel ajal, kui ma lapsele järele läksin. Ikka selleks, et mind näha. Ta jättis alati mulje, et see oli nn juhuslik kohtumine, aga ma tean hästi, et tal ei olnud asja meie linnaosasse. Marko soovis kogu aeg kohtuda, aga ma vältisin teda, kuni sõbranna, kellele oma saladuse usaldasin, soovitas temaga kohtuda ja asi ilusti ära lõpetada. Tegingi nii, saime kohvikus kokku ja ma ütlesin talle, et meie vahel on kõik läbi, kui ta veel aru saanud pole, ning ma ei soovi rohkem kohtuda ja tahan olla oma mehele truu. Selle peale Marko vihastus ja ütles, et ma olen juba kõik nagunii oma mehega ära rikkunud, sest meestel ei ole vahet, kas petetakse üks või kümme korda. Ma jäin endale kindlaks ja marssisin kohvikust välja. Ja järgmisel hommikul oli mu telefonis sms “Ära väldi mind, ma ju armastan sind”. Kuna ma sellele ei reageerinud, tuli õhtul uus sms, mis mind tõeliselt hirmutas “Kui sa mind ignoreerid, siis räägin su mehele kõik ära.” Seda ma tõesti ei tahtnud, et ta mehele midagi räägiks, sest tänu sellele jamale sain aru, kui väga ma tegelikult oma meest armastan ja kuidas ma tahan kogu elu talle truu olla. Kuna ma polnud õnneks kuigi palju oma mehest ja perest Markole rääkinud, lootsin, et ta ei teagi, kes mu mees on. Mees tuli jaanipäevaks Eestisse, olin talle hea ja armastav naine ning tundus, et asi on maha rahunenud. Aga ühel kenal õhtul läksime mehe sõprade juurde grillima ja oh üllatust, Marko oli ka peole kutsutud. Seal sai ta minu mehega tuttavaks, hoidis kogu õhtu mu mehe juurde ja ajas muudkui juttu. Samal ajal saatis Marko mulle sõnumi “Ja oledki võrgus, mu liblikas”.  Ma olin tõeliselt hirmunud ja tundsin, kuidas kõik saladused tulevad varem või hiljem ilmsiks ja kui valesti ma olen teinud – esmalt, et petsin, ja nüüd, et ei räägi mehele ausalt ära.

Tundsin, kuidas ma enam ei jaksa selle saladusega elada. Kui koju sõitsime, siis panin lapse magama ja kutsusin mehe kööki, et talle kõik ära rääkida. Mees kuulas. Tal tulid pisarad silma, esimest korda elus nägin neid. Ma hakkasin samuti nutma, sest sain aru, kuidas ma teda alandanud olen. Seda enam, et Marko oli sõprade sõber ja keegi ei tea, mitu sõpra tänaseks meie seiklusest juba teadsid. See tunne, kui sa ei saa enam midagi muuta, on nii-nii valus ja lootusetu. Mees ütles, et kõik saab korda, aga hommikul ütles, et on kogu öö magamata olnud ja vajab mõtlemisaega, mis edasi meist saab.

Elasime kaks nädalat nagu zombid teineteisega koos, seejärel sõitis mees taas ära. Pidi kuu lõpus tagasi tulema, aga ei tulnud ja ei ole ka minuga enam suhelnud. Ta ei vasta mu kõnedele ega skype’i vestlustele. Nii valus on, et süda tahab lõhkeda sees. Kallistan meie last, kes küsib, miks ma nutan, ja mul pole talle midagi mõistlikku öelda. Ootan oma meest koju ja loodan, et äkki saab kõik korda. Aga sisetunne ütleb, et vist ei saa. Olengi ühe suure lolluse tõttu oma perekonnast ilma. Kuidas ma sain nii loll olla. Palun andesta mulle, kallis R!!!

 

 

Buduaarile Hele-Mailt

 

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.