Jessica kiri: minu elu kõige tõsisema suhte kiire lõpp

9 kommentaari
Jessica kiri: minu elu kõige tõsisema suhte kiire lõpp

Lahkuminekud pole kunagi meeldivad ja suure tõenäosusega valab üks osapool veel pikka aega pärast lahkuminekut pisaraid. Me ei saa oma emotsioone kontrollida ja valu tulebki välja elada, mitte endasse koguda. Antud lugu on aga teistsugune, jah, selle loo autor Jessica läks mõni aeg tagasi oma pikaaegsest kallimast lahku, ent pisaraid ei valanud kumbki …

Siin on Jessica kiri Buduaari lugejatele:

Olin oma eelmise kallimaga koos kuus aastat ja natuke pealegi, me olime isegi pere loomisest mõelnud. (Mina olin suhte alguses 23aastane ja tema 31aastane). Elasime üürikorteris, rikkad polnud me kumbki, ent vaesed samuti mitte. Kohtusime seitse aastat tagasi ühes Tallinnas asuvas lounge-baaris ja kuna olime mõlemad tol hetkel eelmisest suhtest väljunud ja vajasime nii-öelda tuulutust, siis veetsime esimese öö koos tema pool. Ma läksin temaga kaasa teadlikult, sest ta tundus igati usaldusväärne ja me kumbki polnud liiga purjus. Mina võtsin seda kui üheöösuhet, seks oli normaalne ja seda mul vaja oligi – magada kellegagi, kes polnud minu eksmees, et ma saaksin selle väikese asja tehtud. Et ei elaks teadmisega, et viimane mees, kellega magasin, oli minu eksmees. Tol hommikul üles ärgates ootas mind aga üllatus – härra oli enne mind ärganud ja roosid koju tellinud ning kohvi valmistanud. Üheöösuhe, millele järgneb hommik suure roosi sülemiga, oli küll ootamatu, ent väga armas žest. Ma olin plaaninud kiirelt koju minna, aga nii ei läinud. Meie suhe sai alguse sellest ööst ja kuigi ma päris järgmisel päeval tema juurde sisse ei kolinud, siis kaks nädalat hiljem olime elukaaslased ja Facebookis ka ametlikult suhtes. Tänapäeval on sotsiaalmeedias suhte staatuse märkimine millegipärast vajalik. Kui seda ei tee, jääb miski kripeldama ja te polekski nagu päris tõsises suhtes.

Meie suhe oli kaunis ja täis romantikat, härra oskas mind üllatada ja roose sain ma kõik need kuus aastat. Meie suhe ei läinud mitte kunagi hapuks, me ei petnud teineteist, sest me tõepoolest austasime teineteist ja me olime väga head sõbrad. Paraku aga liiga head sõbrad – me kasvasime nii lähedaseks, et lõpuks olime me nagu õde ja vend, kes hoiavad ja armastavad teineteist, aga mitte kui armastajapaar.

Mina olin see, kes jõululaupäeva õhtul suu lahti tegi. Ma olin 29aastane, teadsin, et selles suhtes on see armastus otsas, et me oleme koos nii kaua, kuni üks meist sellele lõpu teeb. Ma rääkisin talle oma tunnetest ja ma teadsin, et ka tema tunneb sama. Me läksime lahku jõululaupäeval, aga kuna me olime teineteisega nii ära harjunud ja mul polnud kusagile kohe minna, siis leppisime kokku, et elame koos edasi, kuni lahenduse leiame. Me läksime lahku sõpradena. Me magasime veel järgmised seitse nädalat koos samas voodis ja olime ikka kaisus, sest ta oli minu inimene ja jääb selleks alati …

Ma leidsin endale üürikorteri ja päev enne valentinipäeva, 13. veebruaril kolisin välja. Ta aitas mul viimaseid asju pakkida, olin enamik asju paaril eelneval nädalal juba ära kolinud. Ei ühtki pisarat, ma ei teagi miks … Ma ei olnud kurb, see oli selle eluetapi lõpp ja iga asi siin elus on millekski oluline. 

Enne lahku kolimist, jaanuari alguses, käisime koos jalutamas ja ma tassisin ta ühte ehetepoodi, kus mulle oli silma jäänud üks liblikaga hõbedast kaelakee. Ma ütlesin talle, et ma tahaksin et me ostaksime selle mulle kahepeale. Ehk siis mina maksin pool raha ja tema teise poole. See oli minu jaoks suhtele punkti panek. Lahkumineku kingitus. 

Täna, ligi poolteist aastat hiljem kannan seda imearmsat liblikat ikka veel kaelas, sest see tähendab ühe ukse sulgumist ja teiste avanemist minu elus.

Päev pärast lahku kolimist ehk sõbrapäeva hommikul ärkasin taas üle pika aja üksi. Ta saatis mulle sõnumi: head sõbrapäeva! :)

Me ei suhtle enam, vahel harva ikka näeme teineteist, sest elame samas linnas ja siis kui näeme, teretame. Meist ei saanud armastajapaari, kes 90aastaselt kätt hoiab, ega ka parimaid sõpru, kuid seda eluetappi hindan väga ja ei kahetse seda üheöösuhet mitte üks raas.

Buduaarile Jessicalt!