Kaksnurkne armastus

Ja veel kindlamalt pärineb see meile eelnenud põvkondadelt. Paratamatus.
Siiski on iga üksiku naise salasoov leida oma prints, kellega koos nautida eluväärtusi. Päris pikka aega arvasin, et maailmas on miljon minule mitte sobivat meest ja üks sobiv, aga seda ainsat ei leia ka tikutulega otsides. Kolm kuud hiljem "avastasin", et üks noormees on toredam kui teine ja vastassugupool on end selle lühikese aja jooksul ikka kõvasti edendanud. Hetkel leian end kuskil kahe põllu vahel ja (meeste)maailm tundub tasakaalus olevat. Areng?!
Ma usun elu ainsasse suurde armastusse, kui vaja siis ka esmapilgust. Jään realistiks ja tõenäosus seda ainukest leida on nullilähedane. Tahan olla unistaja ja unistan endale oma noormehe selleks ainukeseks, kõige kallimaks ja ainukeseks võimalikuks armastuseks kogu eluks. Elu on lill- teda tuleb armastusega kasta ja armumistega väetada, aga siiski häirib mind selle kõige ilusa juures, et me oleme ja jääme loomadeks. Hea küll, väga, väga kõrgelt arenenud intelligentsed ja organiseeritud ühiskonnaga, aga siiski... Üritan väikese näite abil selgitada.
Aadam ja Eeva arvavad, et on leidnud ainukesed kaaslased siin maamunal ja mitte miskit ega mitte keegi ei saa nende vahele tulla ning siiski lahutatakse neid ja nad ei näe üksteist enam iialgi. Aadam viiakse saarele, kus on teised Eevad ja Eeva seevastu kohtub uute Aadamatega. Ei tea kas Eeva suudab veel armuda? Mõne aja möödudes pole tal esimesest Aadmast muud kui ilus mälestus ja soojad tunded, aga Aadam on Aadam...olgu siis uus või vana aga armastust on vaja!
Kogu see kupatus tundub ühe sassis värvilise lõngakerana... aga kindel on see, et lõngakeral on kaks otsa ja kera võib hakata kerima nii ühelt kui ka teiselt poolt. Ja pole probleemi, kui aja möödudes tuleb tahtmine ikka teisest otsast pihta hakata. Vähemalt minul mitte.

Jana,
Hamburg
juuni 2007