Karmeni lugu: sõbrannast ilmajäämise südamevalu

Karmeni lugu: sõbrannast ilmajäämise südamevalu

Olen oma mehega koos olnud viis aastat, aga paremad sõbrannad ja ka südamesõbranna on mu elus olnud peaaegu 20 aastat. Ja alles nüüd tulin ma järeldusele, kui valus võib olla, kui parim sõbranna su elust ära läheb, sa pole talle enam oluline ning et naised hoiavad su saladusi ainult nii kaua, kuni sõprus saab läbi. Seejärel esimene viis kätte maksta on minna teistele rääkima välja kõike seda, mida sa talle aastate jooksul usaldanud oled. Hiljuti sain just sellise kogemuse võrra rikkamaks ja jõudsin järeldusele, et isegi kui keegi on täna sinu elus väga tähtsal kohal, siis asjad võivad homme olla hoopis teisiti ja siis jääb vaid kahetseda seda usaldust, mis on sinu ja teise inimese vahel olnud.

Olen oma mehega koos olnud viis aastat, aga paremad sõbrannad ja ka südamesõbranna on mu elus olnud peaaegu 20 aastat. Ja alles nüüd tulin ma järeldusele, kui valus võib olla, kui parim sõbranna su elust ära läheb, sa pole talle enam oluline ning et naised hoiavad su saladusi ainult nii kaua, kuni sõprus saab läbi. Seejärel esimene viis kätte maksta on minna teistele rääkima välja kõike seda, mida sa talle aastate jooksul usaldanud oled. Hiljuti sain just sellise kogemuse võrra rikkamaks ja jõudsin järeldusele, et isegi kui keegi on täna sinu elus väga tähtsal kohal, siis asjad võivad homme olla hoopis teisiti ja siis jääb vaid kahetseda seda usaldust, mis on sinu ja teise inimese vahel olnud.

Räägin teile oma loo seoses pikaajalise sõpruse läbisaamisega ja usalduse kadumisega. Ütleme nii, et tema nimi on Kätlin ja me oleme sõbrannad olnud lasteaiast saati, seda siis peaaegu 20 aastat. Kui olime vallalised, siis käisime koos pidutsemas ja isegi meie mehed on omavahel sõbrad, st ühest seltskonnast leidsime ka elukaaslased. Ka meie lapsed on pooleaastase vanusevahega ja ülikoolis käisime koos samal kursusel. Nüüd aga olen mina teise lapse ootel kodus ( jäänud on veel 2 kuud), kuid sõbranna käib tööl ja elab aktiivset seltsielu. Minul muidugi pole mingit soovi oma suure kõhuga nii aktiivset elu elada ja nii ongi meie teed natuke lahku läinud. Aga kõige kurvem kogu selle asja juures minu jaoks see valu hinges, et ma pole enam tema parim sõbranna. Ma poleks kunagi osanud arvata, kui palju haiget võib see teha, kui su eluaegne sõbranna leiab, et tal pole enam sinuga tore aega veeta. Kõik sai alguse sellest, et Kätlin korraldas kodus traditsioonilise naisteka, kus valmistatakse süüa koos ja vaadatakse mõnda naiste filmi ja lobisetakse poole ööni meestest. Mina enam kutsutute hulka ei kuulunud. Minu küsimusele, et miks mind ei kutsutud, ütles Kätlin, et ta arvas, et ma ei taha suure kõhuga tulla, aga minu meelest on see pigem rumal ettekääne. Kutsuda võib ju alati ja küll siis juba külaline otsustab, kas ta saab ja tahab tulla. Loomulikult tegin sellest mulle kui rasedale omaselt väikese probleemi, millest kokkuvõttes kasvas suur probleem, sest eluaegne parim sõbranna ütles, et see on ikka tema valida, keda ta kutsub ja keda mitte. Kunagi me alustasime koos selle traditsiooniga ning ka teistele külalistele oli see imelik, et mind polnud peole kutsutud. Tõtt-öelda sain peost alles järgmisel päeval teada, kui üks ühine sõbranna küsis skype’is, et kuhu ma eile jäin. Kui ma olen küsinud, et miks me enam nii palju ei suhtle, ütleb ta, et tal on lihtsalt väga kiire kogu aeg ja kõik meie vahel on hästi. Isegi praegu.

Igatahes on peale seda kaks nädalat tagasi toimunud üritust kõik allamäge läinud meie suhetes ja tundub, nagu käiks meie vahel võitlus, kumb meie vanast sõbrannade pundist enda poolele rohkem sõbrannasid tõmmata suudab. Loomulikult suudab tema rohkem, sest ühised peod ja sündmused seovad inimesi ja mina, kes ma olen koduse eluviisiga nüüd, ei saa ju sõbrannadele peale ühise telekavaatamise midagi erilist pakkuda. Olukord on kurb ja koomiline korraga. 

Täna aga juhtus midagi, mis pani mind tõeliselt kahetsema kogu seda sõprust minevikus. Nimelt kuulsin ühelt kolmandalt isikult, et Kätlin on rääkinud talle minu ühe saladuse välja. See on nii suur ja isiklik saladus, et isegi anonüümselt ei julge ma sellest rääkida, sest inimesed, kes seda teavad, tunnevad mind siis ära. Igatahes kukkus mu maailm täiesti kokku, kui sellest reetmisest teada sain. Ta oli ainus inimene, kes seda teadis.

Kui kellegi käest nõu küsida, siis loomulikult ütlevad kõik, et lõpeta sellise inimesega suhtlemine ära. Eks see on ainus õige nõuanne. Ma ei tea, miks tema suhtumine minusse muutus. Ma ei ole kindlasti midagi halba teinud, pigem oleme lihtsalt natuke lahku kasvanud, aga kui sa oled kellegagi 20 aastat koos olnud, siis ei saa ju sõprus üle öö läbi saada. See inimene on juba nagu su pereliige, kellest hoolid nii heas kui halvas. Vähemalt on see nii filmides ja minu tutvusringkonnas – keegi ei jäta sõpra maha, sest ta on hetkel natuke teistsuguses olukorras kui sina oled.
Mu hing on nii haige, sama haige nagu mõnes armastusfilmis naisel, kes mehest lahku on läinud. Sellest ei räägita küll palju, aga ka selline eluaegse sõbranna kaotus ja temapoolne reetmine võib olla suurem hingevalu kui mehest lahkuminek. Kindlasti on ka teisi naisi, kes on sellist nn lahkuminekut üle elanud ja suure tõenäosusega soovitaksid nad eluga edasi minna ja uus sõbranna leida, aga mul on lihtsalt nii valus, et ma mõtlen, et ei taha enam kedagi usaldada kunagi. Ainuüksi mõte sellest, et mida kõike ta on veel teistele rääkinud minu ja tema vahelistest saladustest, ajab mulle hirmujudinad peale. Ma rääkisin talle kõige suuremaid hirme ja mustemaid mõtteid. 

Ma ei kirjuta selleks, et leida kaastunnet, vaid pigem et hoiatada ka teisi, et sõprus ei ole igavene. See võib läbi saada etteteadmata põhjusel, ja suure tõenäosusega on siis põhjust kahetseda vähemalt pooli oma saladusi, mida sai jagatud. 

 

Kui sul on oma lugu, mida soovid Buduaari lugejatega jagada, siis kirjuta info@buduaar.ee .