Kas vana arm roostetab?

Vana armastusega taastutvumise ja suhte ülessoojendamise kohta käivad arvamused on vastakad. On nii optimiste kui skeptikuid. Üks leiab, et vana armastus muutub nagu hea veingi aastatega ainult paremaks. Teine arvab, et jahtunud suppi pole mõtet üles soojendada – pole nii maitsev kui värske.

Kuidas siis tegelikult lood on? Kas mees minevikust võib saada unelmate printsiks olevikus? Või on uus armastus alati parem kui vana?
Palju sõltub sellest, kuidas ja miks omal ajal lahku mindi. Kas iseloomude sobimatuse, armastuse puudumise, petmise ja tülide tõttu või oli põhjuseks nooruse tormakus, uhkus, eelarvamused ning ebaküpsus.
Miks nii paljud noored kenad paarid lahku lähevad? Ilmselt jõuavad nad ühel hetkel arusaamisele, et pole valmis ennast veel terveks eluks siduma. Ja nii ei ole lahkumineku põhjuseks mitte armastuse lõppemine, vaid tõdemus, et noored inimesed pole valmis vastutama.
Kui teineteisest hoolivad partnerid sõbralikult lahkuvad, võib neil olla tulevikus hea potentsiaal uuesti kokku saada ning luua tugev, hooliv ja kirglik suhe. Võib-olla õnnestub see isegi paremini kui esimesel korral. Kuid reaalne elu näitab, et tõenäosus uuesti „vabadena“ kokku saada on väike. Valitakse uued ja huvitamad kaaslased ning nooruse armumised ununevad.

Kui vana armastus lööb taas lõkkele

Buduaarile nõustus oma vana armastusega kokkusaamise loost rääkima Birgit (28).
„Kohtusime Markoga kuus aastat tagasi. See oli mõlemale esimene armastus. Loomulikult oli kummalgi ka varem paar suhet olnud, kuid vastastikust armastust kogesime esmakordselt. Olime väga noored, armunud ja kirglikud. Saime koos olla vaid mõned kuud, sest mina sõitsin Eestist ära välismaale ülikooli. Juhtus nii, et leidsin kohapeal ka töö ja koju tagasi jõudsin alles kümne kuu pärast. Pidasime küll kirjavahetust ja helistasime aeg-ajalt, aga tema oli vahepeal tutvunud teise tüdrukuga ja nii otsustasime kumbki oma teed minna.
Intiimpartneritena saime uuesti kokku kuus aastat hiljem. Mingil määral olime suhelnud kogu aja – sünnipäevadel meeles pidanud, jõuludeks kaardikesi saatnud, naistepäeval tõi ta alati lilli jne. Kuid ausalt öeldes poleks ma eales arvanud, et meist jälle armastajad saavad. Ka minul oli uus armastus ja mu elus oli vahepeal nii palju juhtunud. Ju siis on tema minu saatus! Tema enda sõnul oli ta olnud esimesel korral noor ja rumal, ei jõudnud mind ära oodata ega saanud aru, et mina olen talle just õige kaaslane.
Oleme nüüdseks koos olnud üle aasta ja ma olen väga õnnelik. Hetkel otsime ühist kodu ja plaanime pisiperet. Tunnen ennast temaga turvaliselt ja hästi. Ta on aastatega küpsenud ja targemaks saanud. Imetlen temas omadusi, mida esmakordselt koos olles ei märganud – ta on väga sihikindel ja töökas, armastab lapsi ja loomi, on pühendunud ning abivalmis. Samas on temas siiani alles emotsionaalsus, soojus ja ausus – omadused, mille pärast temasse kunagi armusin.
Mina võin öelda küll, et vana arm ei roosteta. Usun, et kui oled kedagi tõeliselt armastanud, siis see tunne ei kao kunagi päriselt, see lihtsalt teiseneb ajas. Armastus on minu jaoks eelkõige valik, kellega oma elu jagada ja kellele pühenduda. Mõnikord valime selleks teise inimese. Soovitan neil, kes nooruse lollusest lahku läinud, võimalusel uuesti proovida. Mina olen ehe õnnelik näide, et see tasub ära!“

Birgiti loost võib järeldada, et lahkuminekutel on erinevad põhjused ja alati ei ole see kõige hullem, mis juhtuda saab. Kui see on juhtunud ning valust on üle saadud, võiks heita pilgu minevikku ja mõelda, ehk leidub seal keegi väga eriline inimene, kellele võiks näiteks helistada. Et lihtsalt küsida, kuidas läheb. Kes teab, mis kõik võib juhtuda. Kui midagi ei tulegi enam välja, siis oled vähemalt oma endist kallimat meelespidamisega rõõmustanud.

Mõnikord läheb aega, et aru saada, kes on meile see õige. Vahel peame sellest inimesest isegi ilma jääma ja ta teatud mõttes unustama.
Paljud inimesed küpsevad ja arenevad järgneva(te)s suh(e)tes. Aastatega omandab elu sügavuse ja meid veetlevad inimesed, kes peegeldavad meie enda küpsust või hingesügavust. Tihti selgub alles teatud aja möödudes, kas tegu oli armastuse, kindlustunde ning harjumuse või tühipalja kirega. Tarkusega, mida üksnes kogemus võib anda, mõistame siis, kes on meile õige kaaslane. Mõnikord võib olla see õige just keegi meie minevikust.
Minevikust armastust otsida ei tasu, kui seda pole kunagi olnudki. Ainult seksuaalne või vaimne veetlus ei jää püsima ega ela vahepealset lahkuminekut üle.

Buduaar Shoppingu kevanumbrist
Katrin Niit [email protected]