Kelle jalas on püksid?

Pidulikel üritustel ja ballidel on ka kõige teksapüksilembelisemad naised ilusates, uhketes kleitides ja mehed on eranditult frakkides või ülikondades, ükskõik, kelle jalas on püksid kodus.

On otsekui kirjutamata reegel, et presidendiballile naisel pükskostüümis minna ei sobi. See kleidipidulikkus on ilmselt jäänud aegadest, kui naised kandsidki ainult kleite ja seelikuid. Tänapäeval on aga seelikukandjaid ja seelikukandmist üha vähem ja vähem.

Ei, minust ei ole etteheitjat kõpskingade või minide suhtes, minu garderoobist leiab peaaegu et ainult pükse, aga muus osas olen küll Naine, suure algustähega. Suhetelt ootan traditsioonilisust, mille kohaselt mees võtab naise, mitte naine ei võta meest, ja tähtsad otsused jätan hea meelega mehe otsustada. Paraku on koos muude õigustega, mis naised meestelt võrdõiguslikkuse ja jumal teab milliste muude loosungite all välja on võidelnud, suurem osa naisi hakanud ka mehi moodsalt ise võtma ja pereelus ohje kindlakäeliselt enda pihku haarama.

Üks vallaline sõber põhjendas mulle, miks ta kunagi ööklubides ilusaid tüdrukuid tantsima ei võta, nagu džentelman seda teeks, ja nendega ise tutvust sobitama ei lähe. Nimelt kui piisavalt kaua ühe koha peal seista, siis kõik need ilusad tüdrukud käivat sinust ise viis ringi mööda ja see, kellele lubavalt naeratada, hüppavat kohe ise juurde. Lasin tal seda tõestada end temast veidi eemale mugavalt sisse seades. Tõepoolest, viieteistkümne minuti jooksul käis tema juures jutustamas kolm tütarlast. Ma ei taha öelda, et nii kui kena mees ruumi astub, joostakse ta pikali, sest tolleks hetkeks oli pidu juba täies hoos ja need viis ringi möödakõndimist olid juba tehtud, kuid ometi tundsin vajadust oma kokteilis alkoholi osakaalu suurendamise järele. Sain hoobilt aru, mida mõeldakse lause all, et ma küll usaldan oma meest, aga ei usalda teisi naisi.

Paraku on ikka nii, et ühe suhte lõpp kipub teise algusega kattuma, ent see, kuidas need kattuvad, on teinekord päris hirmuäratav. Uued pruudid kihutavad oma silmarõõmu taga otsides mööda linna või teevad auringe ümber viimase maja, ise ahnelt akendest sisse vaadates, kuni elukaaslasel või abikaasal mõõt täis saab ja mees, kõik oma seitse asja näpus, välja visatakse. Ühtpidi võit mõlemale naisele – üks võidab normaalse elu, teine saab oma unelmate mehe. Teistpidi jällegi... kes tahab meest, kes on nii võetav, et iga järgmine võib samu ja veel nupukamaid trikke kasutades ta omakorda üle võtta? Alati on ju olemas veel ilusamaid, veel nooremaid ja veel kavalamaid naisi.

Ka toimivaid suhteid on mõnikord omamoodi naljakas või võõrastav kõrvalt vaadata. Mees koristab, teeb süüa, viib lapsed lasteaeda ja toob nad sealt ära, palgapäeval annab kõik hinge taga peituva naisele ning küsib ise koolilapse kombel taskuraha. Rääkimata sellest, et kui sõpradega välja minna tahetakse, siis selleks ei julge isegi luba küsida ning mõte maetakse kodurahu huvides juba eos. Ja mõnes suhtes on kõik igapäevased asjad küll tavalised, aga kui on otsustamise aeg, ütleb viimase sõna naine. Isegi siis, kui see on mehe soovidele risti vastu. Oleme alati sõbrannadega selliste suhete kohta muigega öelnud, et need elud püsivad koos puhtast hirmust – mees kardab kodus peksa saada.

Eks igasuguse võimuga on see häda, et mõned kipuvad seda kuritarvitama, teised annavad oma aga liiga kergelt käest. Võimutasakaal suhetes kaldub ikka veidi rohkem ühele või teisele poole. Segamini löödud soorollid teevad aga suhte alustamise vahel sõnulseletamatult raskeks. Enda kohta suhtes on raske üles leida ja ülesandeid keeruline ära tunda. Teise suhtes tekkinud ootused ja nendele vastamine või vastamata jätmine tekitavad rohkelt küsimusi eriti siis, kui kokku satuvad kaks inimest, kes mõlemad hea meelega ohjad enda käest ära annaks.

Mõtlen, kas elu ei oleks miljon korda lihtsam ja selgem, kui naised jääksid Naisteks ja mehed oleksid Mehed. Ka pükskostüümis ja teksades, poisipea ja ambitsioonidega on ju võimalik naine olla. Lasta end poputada ja endal järel joosta. Nagu siis, kui muru oli rohelisem, taevas sinisem ja õhk puhtam, printsid laulsid ühele põlvele laskunult oma südamedaami akna all serenaade ja naised tundsid, et nad on pingutust väärt. Mehed teadsid, mida neilt oodatakse, ja naised teadsid, mida oodata. Mitte nagu tänapäeval, kui suhtemustrid tõelist džunglit meenutavad, kus ainult kõige visamad ja kõige tugevamad ellu jäävad.

/Merlin Võsu/