Ketrini lugu: mu mees tüdines minust ja lapsest

Meie suhe on kestnud natuke rohkem kui 5 aastat. Esimene aasta oli ilus, käisime koos väljas ja tegime peaaegu kõike koos. Kuni jäin rasedaks. Esimestel raseduskuudel oli kõik sama, kuid mida suuremaks kasvas kõhuke, seda rohkem tahtsin kodus olla ja siin tegin vea! Mees kutsus mind välja ja ma ütlesin, et mine üksinda, ma tahan olla kodus. Sellest sai alguse suhte allakäik.

Pean mainima ka seda, et algusest peale on mees tööl käinud välismaal, on ära kuu aega ja siis ainult nädala või isegi ainult nädalavahetuse Eestis. Ühist kodu ei ole meil samuti, rasedus oli rohkem uups! kui planeeritud. 

Elanud oleme siis kas tema või minu vanemate kodus. Lapsega olen elanud kogu aeg oma vanemate juures, kuid kui mees oli Eestis, käisime tema vanemate juures. Algul... Nüüd ei kutsuta sinnagi meid kaasa. Tuleb õhtul hilja meie juurde ainult magama ja hommikul juba läheb, ütleb, et on vaja asju ajada. Tegelikult ei ole nii... Läheb lihtsalt sõprade juurde ja ei tegele lapsega. Varsti hakkasin kuulma jutte, et teda on koos teiste naistega nähtud, mis osutuski tõeks. Ega ta ise ole siiani midagi tunnistanud. Varjab ja valetab või hoopis süüdistab mind! Aga milles? Mis sa nuhid, see on kellegi väljamõeldis jne. Olen teda korduvalt maha jätnud ja tean, et olen loll, sest ikka ja jälle olen talle andeks andnud, kuigi tean, et ta on mind petnud ja tal on tekkinud uued sõbrad, kes pole mind näinudki. 

Ja ma lasen tal endaga nii käituda, sest meil on laps  ja ta ise kogu aeg helistab ja hoiab kontakti ja on armukade, kui mina välja lähen. Justkui hooliks. Isegi minu sõbrannad ütlevad, et võta mõistus pähe ja lõpeta see suhe lõplikult. Tean ise ka, et lasen ennast kohelda kui rämpsu, seda enam, et mul oleks teisi väljavaateid ja välimust. Aga kust küll võtta see jõud, et minna edasi elus, lasta lapsel suhelda oma isaga, ilma et ma ise jälle võrku langeks? Kuidas saada üle, kui on tunded, aga midagi muud enam ei ole?

Olukord võõra jaoks on lihtne - lõpeta ära ja nii ongi. Minu jaoks see on aga palju-palju raskem, justkui eluisu oleks kadunud, kuigi mul on kõik muu väga hästi: hea töö, tore laps, väga hooliv pere, kes igati toetab. Aga ikkagi ma ei suuda lasta lahti sellest inimesest, ma isegi ei suuda mõelda, et ma peaksin teda kellegi teisega nägema ja see on juba nagu kinnisidee.

Ma isegi ei tea, mida ma ootan seda lugu kirjutades, sest nõuandeid ma tean juba isegi. Aga lihtsalt - see kõik on nii raske ja valus…

Buduaarile  Ketrinilt

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile [email protected]

Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.