Kompromissitud kompromissid

Mõnikord on tänases päevas nii hea, et homsele ei tahagi mõelda. Ometi on terve maailm harjunud kogu aeg kõiges enamat tahtma – suuremat autot, uhkemat kodu, ärevamat abikaasat, paremat suhet...

Kipub ununema, et õnn peitub oskuses hinnata olemasolevat. Maailmas, kus kõik ootavad kelleltki midagi, tundub uskumatu, et on olemas inimesi ja suhteid, kuhu ootused ei mahu, ja nii teeb minu rahulolu teised närviliseks. Kõlab ilmvõimatult, et ma ei taha tänases päevas midagi muuta, et ma ei vaja kompromisse. Jään mõtlema, mis asjad on üldse kompromissid.

Oleme kõik näinud igasuguseid suhtelõppe – ilusamaid ja inetumaid. Otsa on saanud nii põgusad käest kinni käimised kui ka pikemad kooselud. Mis on neis kõigis ühist, on see, et pärast esimese šoki üleminekut võib vastse vaba ja vallalise suust kuulda lauset, et nüüd on aeg mõelda, mida mina tahan ja kes mina olen. Et lõpuks saab jälle teha neid ja neid asju, mis suhte ajal kuidagi päeva-, nädala- ja aastaplaanistki välja olid jäänud. Mõnel puhul on soov oma elu tagasi saada suisa lahkumineku põhjuseks, ent pigem seletatakse seda lahkukasvamise kui sobimatusega. Aga nagu laulab Feist oma laulus „Let it die “, pole südame murdumise kõige kurvem osa mitte lõpp, vaid algus.

Kui ma kerin kõik tuttavad suhtelõpud algustesse tagasi, siis näen lahkukasvamise asemel hoopis teist fenomeni. Näen seda väikest pingutust, mis kõiki ilusaid algusi saadab. Iga laiskur võtab armununa ennast kokku ja teeb aktiivse kallimaga mõned seiklused kaasa, nagu ka kõige seltskondlikum peoloom suudab mõned kuud nädalavahetustel kodus teleri ees kaisuloomaks olla. Ja teine pool harjub sellega. Nende sõnatute vastutulekutega. Lubab endale usku, et tegemist ongi sellise inimesega. Olen isegi jätnud sünnipäevadel käimata kordagi mainimata, et selline üritus algselt kalendrisse oli märgitud. Vanema ja loodetavasti targemana julgen öelda, et alati on tulemus üks: mõnest pisiasjast alanud tüli käigus loetakse teineteisele ette kõik tegematajätmised ja loobumised. Ja seda sõnadega „Sinu pärast...“

Suhte alguses, arusaadavalt, kiputakse ikka asju teistmoodi tegema, aga kust läheb piir selle vahelt, mida ja kui palju tegelikult võiks alguses teisiti teha? Et paari aasta pärast või varem – või veel hullem kui hiljem – ei istuks teisel pool lauda tige mees, kes nõuab oma elu tagasi. Et ise ei peaks ühel hommikul keset võõrast elu ärkama ja endalt küsima, kuhu jäi kõik see, mis tulema pidi.

Elu on niisamagi tingimusi täis. Neid, mida ise endale seame. Nagu minul on laste saamise eeltingimuseks abielu, abielu eeltingimuseks on veatult korras suhe, suhte eeltingimuseks suur ja punane armastus... Isegi heal enesehinnangul on eeltingimus, naisena mõistagi kaalu- või riidenumbri kujul. Paratamatult teeb aga elu neis omi korrektiive ja me muutume nende võrra.

Ei suuda meist keegi ilma muutumata läbi elu tormata. Ikka ja jälle saame mõne müksu, mis midagi meis liigutab ja teistsuguseks teeb. Iseennast leida ja iseendaks jääda on kõikide nende müksude ja elu keerdkäikude juures mõnikord päris raske. Teise harjumuste kallale kippudes ja enda omi vastu pakkudes ei oska me iial ennustada, millal äravõtmisega liiale läheme ja ise oma õnnevalemist komponente kaotsi laseme minna. Millal hakkame kunstlikult, sunniviisiliselt ennast ja teist kompromisside nime all ümber tegema.

See eest on alati hea vastu tulla. Keegi paneb musta pesu masinasse ja masina käima, teine võtab puhta pesu välja ja paneb kuivama. See kõlab nagu kompromiss. Olen mõelnud, et iseendaga võib teha kompromisse kas või iga päev – sõita rattaga kõige kaugemasse poodi koogi järele, et kalorite hulka sõiduga tasaarveldada, või koristada nädala sees kodu ära, et saaks nädalavahetusel muud teha. Teha teise inimesega kompromisse, ükskõik millise nurga alt seda vaadata, tähendab inimese muutmist.

Olles mõelnud kompromissidele, vastutulekutele ja tingimustele tuhande erineva nurga alt, jõuan järeldusele – see ei ole kompromiss, kui keegi peab millestki loobuma. Usun, et kui kaks inimest tahavad koos olla, siis kuigipalju muutuvad nad iseenesest, ilma et peaks maha istuma ja teineteist parendama hakkama. Ja kui tunned, et see inimene sulle sobib, siis miks peakski tahtma teda muuta?

/Merlin Võsu/