Reklaam sulgub sekundi pärast

Kui kooselu saab läbi

Vabaabielu on muutunud üheks populaarsemaks kooseluvormiks. Veel mõnikümmend aastat tagasi võis julgelt tõmmata võrdusmärgi kooselu ja abielumõiste vahele, teisiti oli see mõeldamatu kuna niisama koos elades oli ühiskondlik hukkamõist garanteeritud. Käesoleval ajal on ühiskondlik arvamus selles osas muutunud palju leebemaks, ning kooselu all peetaksegi tavaliselt silmas pigem vabaabielu kui abielu.

Ajakirjast Buduaar Shopping Talv 2006
Martti Mallo, Alter Õigusbüroo


Vabaabielu on muutunud üheks populaarsemaks kooseluvormiks. Veel mõnikümmend aastat tagasi võis julgelt tõmmata võrdusmärgi kooselu ja abielumõiste vahele, teisiti oli see mõeldamatu kuna niisama koos elades oli ühiskondlik hukkamõist garanteeritud. Käesoleval ajal on ühiskondlik arvamus selles osas muutunud palju leebemaks, ning kooselu all peetaksegi tavaliselt silmas pigem vabaabielu kui abielu.
Tihti kooselu alustades ja selle käigus vara soetades ei mõelda tulevikule – et kunagi võibolla enam ei taha seda inimest näha, et kunagi ei saa seda inimest usaldada ja see inimene võib jätta sind oma muredega hätta kaks kätt taskus tänavale.  Teine suurem probleem on kindlasti lastejagamine.

Sisuliselt senikaua kui abielu või vabaabielu laabuvad ei ole neil tegelikult suurt vahet. Erinevus ilmneb aga teravalt siis kui üks abielu või vabaabielupooltest leiab endas kindla soovi kooselu lõpetada.
Lastega seonduvate küsimuste puhuks (elatis, lapse edasine elukoht jms) ei ole seadusest tulenevalt erilist vahet, lapse eest hoolekandmine ja kasvatamine peab jätkuma nii ehk nii, on ta siis sündinud vabaabielust või abielust. Erinevuseks on siinkohal laste põlvnemise tuvastamine, abielus sündinud laste puhul eeldatakse, et abikaasad on ühtlasi ka laste vanemad. Vabaabielust sündinud laste puhul tuleb see aga kindlaks teha, kas vanemate poolt avalduse kirjutamisega perekonnaseisuametile või juhul kui selles kokkuleppele ei jõuta, tehakse lapse isa kindlaks isaduse tuvastamisega läbi kohtu.
Ollakse harjunud, et enamasti jätavad mehed maha naisi ja abivajajate rolli jäävad seetõttu naised. Seaduseandja ei ole abivajajaid sooliselt eristanud (v.a. rasedus). Abisaamise õigus on sellel, kes seda reaalselt vajab. Mehi peetakse küll ”sigadeks”, kuid on ju ka piisavalt juhtumeid kus sündinud lapse võtab oma hoole ja kaitse alla hoopiski mees. Ülalpidamist saab nõuda vaid siis kui teise abikaasa varaline seisund ülalpidamist ka tegelikult võimaldab.
Juhul kui on olemas ülalpidamiseks vajalikud alused kuid kohustatud abikaasa vaatamata kõigele ei soovi seda kohustust täita võib abi vajav abikaasa pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Kohus mõistab kohustatud abikaasalt välja igakuise elatissumma.

Varaga seonduvad vaidluste puhul on paremas seisus abielus olevad inimesed. Nimelt sätestab Perekonnaseadus sellise instituudi nagu seda on ühisvara. Teisisõnu alates abieluakti sõlmimisest soetatud vara loetakse abikaasade ühisvaraks. Poolte osad vara suhtes jagunevad pooleks, ei oma tähtsust kumb on sooritanud ostutehingu või kumma nimele vara kantakse. Samuti saab ühisvaraga tehinguid teha (müüa, pärandada, pantida) ainult teise abielupoole teadmisel ja nõusolekul. Ühisvaraks ei loeta enne abielu ja peale abielu soetatud vara, samuti abielu jooksul kinke ja pärimise teel saadut. Seetõttu on vabaabielus olevad paarid tunduvalt halvemas seisus. Seaduse silmis on nad vallalised ning mingit ühisvara sellises olukorras ei teki. Olenevalt sellest kumb pooltest vara muretses, selle omaks see ka jääb. Loomulikult võib dokumentide ja tõendite olemasolul püüda kohtuvaidluses omandiõigust tunnistada. Õigusliku alusena kasutatakse siin seltsinguleppe sätteid. Kuid tagantjärgi tõendeid leida on raske, näiteks juhul kui auto osteti 10 aastat tagasi ühe poole poolt ja teine pool tasus oma osa teisele poolele sularahas jne. Vabaabielu pooltel on selliste probleemide ärahoidmiseks mõistlik sõlmida iga asja või õiguse ostmisel täiendav leping, paraku on see tülikas, ning tundub pooltele mõttetu, sest nende vahel on ju täielik usaldus ning taevas on pilvitu. Kahjuks on lahkumineku korral usaldus kadunud ning süüdistused kerged tulema.

Abielus ja vabaabielus olijate olukorda eraldab samuti pärand ja pärimine. Kui abielupaarist üks sureb on teisel automaatne õigus saada osa päranditombust, ja see osa ei saa olla ühelgi juhul väiksem kui 1/3. Vabaabielupaare Pärandiseadus ei tunnista ning reaalne on olukord kui vabaabielus olevatest inimestest, kes oma kooselu ajal on ostnud korteri, üks sureb ei oma teine korteri pärimiseks mingit alust.

Kui sa vajad abi vabaabielu jooksul tekkinud vara jagamisega või soovid ennast detailsemalt kurssi viia kooselu jooksul soetatud ühisvara küsimuses, siis ära kuula sõprade ja sõbrannade soovitusi, vaid pöördu nõu saamiseks advokaadi poole. Kuigi see teenus võtab raha, siis  võib selline konsultatsioon aidata sul tulevikus raha kokku hoida.