Reklaam sulgub sekundi pärast

Kui õnn peitub rahas

Kõik me teame, et raha eest saab osta ihaldatud asju, saada abstraktseid väärtusi, mõjutada inimesi ja tunda rahulolu teadmisest, et meie käsutuses on vahendid, mis võimaldavad elada nii nagu tahame. Raha väärtust alahindavad vähesed, ülehindavad aga päris paljud.

Kõik me teame, et raha eest saab osta ihaldatud asju, saada abstraktseid väärtusi, mõjutada inimesi ja tunda rahulolu teadmisest, et meie käsutuses on vahendid, mis võimaldavad elada nii nagu tahame. Raha väärtust alahindavad vähesed, ülehindavad aga päris paljud. Mõni inimene ei ole oma sissetulekutega kunagi rahul, põhjendades, et raha ei ole piisavalt, et hästi elada. Suhteline mõiste. Sellised kurtjad on tihtipeale inimesed, kellele näib kõik materiaalne turvaliseks eluks olemas olevat: oma kodu, auto, kindel sissetulek. Kuid sellest ei piisa. Rahavoogude kasvades kasvavad ka soovid ja väljaminekud. Rikkuseks ei saa ju eeltoodut ka nimetada. Ja kes ei tahaks siis olla tõeliselt rikas? Mida rohkem meil on, seda rohkem tahame. On see inimlik ahnus või lihtsalt alalhoiuinstinkt?

Igaühel on ainulaadne suhtumine rahasse
Suhtumine rahasse sõltub paljudest asjadest: kasvatusest, kui suure hulga rahaga me oleme harjunud, kas me näeme raha teenimiseks kõvasti vaeva või saame raha armastatud töö eest.
Mõne inimese jaoks on raha eeskätt võimu ja staatuse sümbol. Teise jaoks, kes on varasemas elus tunda saanud viletsust, on raha turvalisuse sümbol, mis kaitseb teda uuesti sattumast puudusesse.
Raha võib ka niimoodi „pähe hakata”, et unustatakse muud väärtused, näiteks traditsioonilised pereväärtused. Õigemini ei unustata, vaid minetatakse teadlikult. Üha rohkem on noori, kes elavad aastaid koos, aga lapsi neil pole. Põhjuseks „ebapiisav” majanduslik kindlustatus ja/või mugavus.

Mari (32) ja Karl (33) kohtusid ülikoolis. Kohtudes olid nad täiesti tavalised noored – kirglikud, loomingulised ja vaesed üliõpilased, kes unistasid korralikust töökohast, oma kodust ja lastest.
Viimasel kursusel sai Karl atraktiivse tööpakkumise rahvusvaheliselt firmalt. Aastapärast kolisid noored viletsast üürikorterist juba oma korterisse – liisitud ja remontimata, kuid enda oma. Ka Mari leidis peale ülikooli lõpetamist üsna hea töökoha. Nad kujundasid oma korteri hubaseks ja kenaks, liisisid auto ja said omale lubada puhkusereise kaugetesse maadesse.
Kahe aasta pärast arvas Karl, et nad võiksid maja osta, kus oleks hea tulevasi lapsi kasvatada.
See plaan tehti teoks ja paari aasta pärast elasid nad juba suures ja uhkes majas, rohelises äärelinnas, kuid keda neil ei olnud - laps. Mari arvas, et kuna ta kärjäär liigub ülesmäge, ootab ta veel mõne aasta, sest Karlil ei läinud enam nii edukalt kui mõned aastad tagasi ja maja- ning kahe auto liising nõudis suurema osa sissetulekutest.

Tänaseks on nad koos elanud oma ilusas äärelinnamajas 8 aastat. Neil on väljakujunenud elustiil, võimalusterohke karjäär, välisreisid ja komandeeringud, kulukad hobid ja nendesarnaste karjeristide prominentne sõpruskond.
Rahal on nende elus keskne roll väidab Karl, see on neile võimaldanud kõik, millest nad varem ilma jäid: turvatunde, võimu, vajaduste rahuldamise ja soovide täitumise.
Lastest nad enam ei räägi. Mari kardab, et laps lööks nende harjumuspärase elustiili segamini. See tähendaks nii emotsionaalsete väärtuste ümberhindamist kui ka märkimisväärset sissetulekute langust. Viimast aga nad kumbki enam ette ei kujuta.

Materialism ja kompleksid
Raha pakub turvalisust ja kindlustunnet, näitab staatust, kuid tekitab ka hulgaliselt hirme ja komplekse.
Üllatavalt palju on meie ümber selliseid inimesi, kes pole oma raha peremehed, vaid tundub, et raha juhib nende elu. Nende vestlusi kuulates ja tegevusi jälgides tekib küsimus - mis on nende elu eesmärk? Võimalikult palju teenida? Korvata mingisuguseid emotsionaalseid vajakajäämisi? Mida raha neile pakub sellist, et kogu elu näibki selle ümber keerlevat?

Aja jooksul olen mõistnud, et inimene, kes pidevalt rahast räägib, ei „uhkelda“ sellega niisama. Tema enesehinnang tundub olevat rajatud maisele varale. Küllap see inimene vaistlikult tunnetab, et kui tema väärtust mõõta mõne teise mõõdupuuga, siis satuks ta hierarhiaredelil üsna madalale pulgale. Mõnes mõttes on kahju sellistest inimestest (varem suhtusin neisse varjatud hukkamõistuga), sest nad on ilmselgelt muudest väärtustest elus ilma jäänud.
Inimeste jaoks, kes on ilma jäänud armastusest ja emotsionaalsest turvatundest lapsepõlves, võib raha muutuda aseaineks, turvalisuse ja rahulduse allikaks, mille üle neil on täielik kontroll. See on üks põhjus, miks inimesed tunnevad, et neil pole kunagi piisavalt raha – raha ei suuda kunagi rahuldada nende tegelikke vajadusi.

Martin (32) on suure ja vaese maapere vanim laps. Ta lahkus kodust 16-aastaselt, põgenes joodikust vägivaldse kasuisa ja viletsuse eest. Alustanud öövalvuri ametist (keskkooli ajal), olnud turvamees ja pitsavedaja, on temast nüüdseks saanud peale raskeid aastaid õppimist ja peost-suhu elamist, edukas investeerimispankur. Kuigi väliselt ei paista ta ehk nii edukas, sest elab tagasihoidlikus korteris ja omab keskklassi autot.
Martin arvab, et parim viis raha juurde saada on võimalikult palju tööd teha ja säästa. Nii ta siis investeerib vahetpidamata ja kulutab nii minimaalselt kui võimalik. Tänane reaalsus on see, et tal on piisavalt raha, et võimaldada endale rohkem kui keskmine eestlane, kuid lapsepõlvest säilinud hirm mustade päevade ees ei lase tal kulutada nii, et ta sellest ka rõõmu tunneks.
Sellisel „rikkusel” on ka oma varjuküljed. Raha teenimise ja kadumise hirmus on ta unustanud iseenda ja selle, mida ta tõeliselt vajab. Ta on unustanud, et raha on vahend, mitte eesmärk omaette. Vahend, mille eest saab asju, mis pakuvad rõõmu ja rahuldust. Ja veel suurem rõõm on sellest siis, kui saad seda kellegagi jagada. Martinil seda inimest ei ole. Suure töörabamisega on isiklik elu jäänud täiesti unarusse. Ükski naine pole temasuguse töönarkomaani ja koonri kõrval pikalt vastu pidanud.

Samasugust „raha kaob käest” hirmu võivad tunda ka uusrikkad ja üleöö rahakaks saanud (loteriivõit, ootamatu pärandus, edukas investeering jne) inimesed, kes pole sisemiselt valmis olema nii suure raha omanikud.

Colin Sisson (vabastava hingamise õpetaja) on veendunud, et ei ole mõtet raha nimel pingutada seni, kuni me pole õppinud toime tulema oma hirmuga sellest ilma jääda.
See, kui rikkad me oleme, on paljuski alateadvuses kinni, millised rahaga seotud veendumused ja uskumused meil on. Üheks takistuseks, mis ei lase meil elada külluses ja rikkuses, on sisemine veendumus, et raha ei jätku ja et selle teenimiseks tuleb ränka vaeva näha. Sisemine maailm peab olema tasakaalus, siis tuleb ka rikkus.

 

Katrin Niit
Buduaari arhiiv