Kulukas sõprus?

Mul ei ole sõprade heaks millestki kahju – ei ajast, ei rahast. Üldiselt. Sõprus lihtsalt on ju tähtsam kui raha, mis tuleb ja läheb, samas kui sõbrad on ikka need, kes jäävad. Ütleb ju ka vana tarkus, et raha ja sõprus ei sobi kokku. Aga paratamatult satuvad ka need kaks elus olulist elementi kõrvuti.

Mul ei ole sõprade heaks millestki kahju – ei ajast, ei rahast. Üldiselt. Sõprus lihtsalt on ju tähtsam kui raha, mis tuleb ja läheb, samas kui sõbrad on ikka need, kes jäävad. Ütleb ju ka vana tarkus, et raha ja sõprus ei sobi kokku. Aga paratamatult satuvad ka need kaks elus olulist elementi kõrvuti.

Vahel on tunne, et on justkui mingi maagia, mis paneb rohkem raha kulutama teatud sõbrannaga suhtlemisel. See miski suurendab telefoniarveid, paneb kulutama rohkem ka ostutuuril ning jätab pangaarve nukramasse seisu, kui oli oodata. Kõige jaburam ja naiivsem oleks praegu öelda, et kulutusi ei teki, kui ei ole sõpru. Sõprus on tuhat korda olulisem, kui väljaminekud, mis ikka koos olemise ja elamuste otsimisega kaasnevad.

Kuid siiski, paar sõbraliku soovitust, kuidas tõmmata rahakotti koomale, jätmata seejuures oma sõpru unarusse. Arutlesime nende raharöövlite üle järjekordsel palgapäeva-õhtusöögil raha kulutades.

Röövellikud telefonikõned
Elukeerises on ikka hea haarata telefonitoru ja helistada sõbrannale mitme-tunniseks kurtmis-sessiooniks. Sellised rääkimismaratoni on head meie emotsioonidele ja vaimsele tervisele, kuid suurendavad loomulikult ka telefoniarvet. See paarsada krooni, mis jääks alles, lubaks aga hoopis koos kuhugi välja minna sama jututeraapiat pidama.

Julge ja arukas samm oleks küsida oma igapäevastelt telefonisõpradelt, kuidas neile telefoniarved paistavad. Tee sõbralik ettepanek kulutada see raha hoopis kenale õhtusöögile iga nädal. Muidugi kardaks ka mina, et mind peetakse ihnuskoiks, kes ei raatsi isegi helistada, kuid siis võibki alustada hoopis sellest, et saage parem kokku muul põhjusel. Teatavasti tihendab reaalne silmas-silma kohtumine palju rohkem inimeste vahelist lähedust ning mingil hetkel tunnete mõlemad, et palju mõnusam ja siiram on otse oma rõõmudest ja muredest rääkida. Kui olete oma sõprussuhtes rahalistes küsimustes avameelsed, siis võib lausa kokku leppida, kui suure summa võiks reaalselt kokku hoida. Leppige kokku, et säästetud raha eest lähete hoopis mõnele kontserdile.

Liisa: „Kui sõbrannal on kriis, tähendab see loomulikult tunde telefoniga rääkimist, lohutamist ja püüdu tuju tõsta. Kui tema helistab mulle, ei ole mingit probleemi, sest minu telefoniarvega ei juhtu midagi. Samas tunnen ma loomulikult ka tema pärast muret ning helistan, et uurida kuidas läheb. On olnud perioode, kui mu telefoniarve on ootamatult suur, aga samas on ju sõbrale toeks olemine palju-palju olulisem.
Kui mul endal on paha tuju ja vajan kedagi, kellega asju pikalt läbi arutada, siis eelistan kokku saamist, sest reaalselt füüsiliselt sõbra õlal nutta on ju palju parem. Tugev kallistus teeb imesid, mida läbi telefoni teha ei saa.“

Kingitused südamest või rahakotist?
Ühel hetkel hakkab meie ellu juurde tulema järjest enam üritusi, kuhu minnes oleks viisakas ikka kingitus ka kaasa võtta. Olgu selleks siis sõbranna lapse sünnipäev, jõulud, pulmad, kihluspidu, soolaleivapeod, sünnipäevadest rääkimata.

Kerli: „Sünnipäevade puhul olen ikka lähtunud põhimõttest, et kui kalli kingituse on see inimene mulle kunagi teinud. Kui ma ostan tunduvalt odavama, siis peetakse ihnuriks. Kujutan ette, et ka väga kalli kingituse saamine paneb teise väga ebamugavasse olukorda ja tekitab temas kohustust mulle sama kallis kingitus teha.“

Liisa: „Jõuludega on küll nii, et kõige mõistlikum on küsida otse või kellegi ühise tuttava käest, et kuidas kombeks on. Mul on tuttavaid, kelle jaoks ongi jõulud kalliste kingituste tegemise aeg, aga samas on ka neid, kes eelistavad just midagi „südamest tulevat“ ja läbimõeldud kingitust. Kui kellelegi külla olen läinud jõulude paiku, näiteks onu perele, siis on küll kasulikum osta üks suurem kingitus kui 5 keskmist.“

Et kingitusi nõudvad üritused ei satu olema ühel ajal, vaid hajutatult, siis ei taju me tihti kui palju tegelikult kulutame teiste peale. Tee väike vahearvestus viimaste kuude peale, kui see ei raba sind jalust, siis on kõik korras, sest teadagi – andmisrõõm on see kõige suurem rõõm.
Sööma ju peab ja sõpradega koos on toredam.

Kui eespool oli juttu telefonis lobisemisel kokkuhoitud raha kulutamisest, siis ka sõpradega kaubamajas aega veetes võiks üht-teist tähele panna. Sõpradel võib olla väga halb mõju raha kulutamisel. Lihtsamalt raha väljaandmisel on kaks suuremat põhjust. Esiteks, oleme ilmselt paremas tujus, valmis proovima ja uurima ka asju, mis tavaliselt meie tähelepanu ei köida. Teiseks, on ikkagi meid kõigis teatav vajadus näidata ennast paremana – näidata oma rahalist heaolu läbi võimaluse osta, mida soovime.

Kristi: „See võiks nii toimida, et ma ütlen sõbrannale, et ära luba mul kulutada. Reaalsus on ikkagi nii, et kui midagi ikka tahan, siis ei aita ka sõbranna kästud keelamine. See võib toimida, et sõbrannast saab sinu pangaarve-südametunnistus, aga ma sellesse eriti ei usu.“

Ma usun, et ootate juba, millal ütleksin välja selle, et väljas söömise asemel on parem sõbrad külla kutsuda, sest kodus ise süüa tehes tuleb ju tunduvalt odavam. Tõsi, see kehtib ilmselt üksi söömise kohta. Aga kui mängu tulevad juba sõbrad ja mitte ainult paar, siis võib korralik dinner-party kujuneda ka korralikuks väljaminekuks. Mitte alati ei saa ju ka sõpru paluda, et nad tooksid ise midagi kaasa, kuid see on sobilik, siis ilmselt ei ole ka keegi vastu.

On inimesi, kes ei taha rääkida oma rahalisest olukorrast ka lähedaste sõpradega, veel rohkem neid, kes ei püüavad näidata, et raha ei ole nende jaoks mingi küsimus. Sõpruse puhul on ausus kõige alus. Kui ei saa endale lubada kallist kontserti, siis ei ole ka ju ainult sõbra meeleheaks mõtet selle pärast muust eluks vajaliku ostmisest loobuda. Püüa leida muud tegevust, kuhu sõbranna kaasata ja kuidas koos aega veeta. Kuigi sõprus on tähtsam kui raha, siis kokkuhoid ei ole ka selle juures patt. Eesmärgiks ei pea olema kulutuste vähendamine miinimumini, vaid selle suunamine kasulikumalt.

/Kelli Kuldma/