Lahkuminekute ja suhtekriiside hooaeg?

Elu käib justkui spiraali mööda. Kõik perioodid korduvad nagu mood ja kõik vaimustused käivad suurte buumidena. Nii nagu emapalga tekkimisega tabas meie äbariku iibega kodumaad tohutu beebibuum, tabab ka uute suhete algus ja lahkuminek meid samalaadsete nakkuslainetena.

Elu käib justkui spiraali mööda. Kõik perioodid korduvad nagu mood ja kõik vaimustused käivad suurte buumidena. Nii nagu emapalga tekkimisega tabas meie äbariku iibega kodumaad tohutu beebibuum, tabab ka uute suhete algus ja lahkuminek meid samalaadsete nakkuslainetena.

Ka ajakirjandusest jooksevad läbi samasugused tsüklid – ühel hetkel on kõik esikaaned valgetes kleitides, teisel suurte kõhtudega, kolmandal käristatud südametega. Ja just see viimane, käristatud südamete aeg, paistab praegu hoovihmana päriselu ja pärisinimeste suhteid tabavat.

Ka mina kogu oma romantikahõngulise eluvaate juures ei ole nii naiivne, et arvaks, alguse suur ja punane, meid tervenisti ahnelt alla kugistav armastus jääbki sellisel samasugusel, hingesoppe värahtaval kombel kestma. Mina usun armastuse muutumisse. Muundumisse, oleks vist õigem öelda. Usun, et ärevusvärinatest saab ühtlane, tuline soojus, mille paistel õdusalt enne kütteperioodi algust hilissügisele omaseid olematuid soojakraade nautida.

Usun, et igas suhtes on kriise ja et kõige elutähtsaga käib kaasa teatav hulk pisaraid. Mida ma aga keeldun uskumast, on see, et armastus võib lihtsalt otsa saada või üle minna. Arvan sellistel puhkudel jonnakalt, et ju õiget armastust ei oodatud ära ja see, mis läbi sai, oli suutmine tunnet enda jaoks tõeliseks mõelda. Usun, õigus jääb neile, kes ütlevad, et enamik inimesi ei oska armastusel, armumisel, kirel ja meeldimisel vahet teha.

Pealkirjadest võib lugeda napilt kahekümneaastaste emakssaamisest ja sellest, kuidas vaevu kolmekümnesed või varsti kolmekümneseks saajad teatavad kindlalt, et lapsed on elu mõte ja kui sul kolmekümnendaks eluaastaks lapsi ei ole, kukud justkui imelike inimeste kasti, kes oma elu valesti elavad ja kelle prioriteedid panevad silmi pööritama. Värsked emad unustavad pahatihti need unistused ja ambitsioonid, mis neil endil enne emaks saamist olid, ja maasse sõtkutakse kõik, kes väidavad, et on õnnelikud oma praeguses, lastetus hetkes. Olen nõus, et lapse saamine muudab eluvaateid ja annab hoopis uued perspektiivid, ent kas pole see nii nagu dieetidega – ei saa kuulutada maailma parimaks dieediks Atkinsi oma, kui teisi proovinudki ei ole, rääkimata sellest, et erinevatele inimestele sobivad erinevad lahendused. Propaganda on üks salakaval ja ohtlik asi.

Avastus, et võin ühe käe sõrmedel üles lugeda oma sõbrannad, kes on praeguseni oma esimese lapse isaga koos (sealjuures sõrmi jääb üle), pani mind sügavalt kahtlema, kas esimese beebibuumiga emaks saamine on ikka kõige arukam. Me ei ela ammu enam ajal, kus iga naine ühe lapse vabalt ka üksi üles kasvatada jõuab. Ehk jõuakski, aga nutvale lapsele on raske selgeks teha, miks mingid asjad on kõigil teistel olemas, aga temal mitte. Rääkimata sellest, et mõned naised ei sobigi emaks. Nii küüniline kui ma seda öeldes ka ei tundu.

Vaadates kõrvalt viimaste lahkuminekute majanduslikku traagikat ja nähes täiskasvanud naisi, lapsed näpus, end töötute ja kodututena leidmast, ei saa vältida mõtet, et selle pereloomise kiire asjaga aega on. Muidugi on lihtne leida oma koht siinse pilvise taeva all kellegi naiseks olemise kaudu, ent vähesed meist lahutavad nagu Tiina Mõis või Margit Hakomaa. Veel enam, kui veel enne abieluranda jõudmist on oma suures kiires armastuses jõutud hoopis suhtekaridele, kust surmahaavadega südames oma viimast väärikuseraasu säilitada püüdes üksi edasi tuleb roomata, on lahkuminek maailmalõpu sarnane ja toetust ei mõista isegi kohus.

Mõned ütlevad, et tänapäeval tuleb lahkumineku otsus liiga kergekäeliselt, ent sama kergekäeliselt tuleb sageli ka otsus kokku kolida. Justkui see oleks kuidagi vähem tähtis või vähem suur asi. Justkui vanus või sõbrannade perekonnaseis oleksid need, mille järgi otsustada. Ja kriisid jõuavad seetõttu suhetesse järjest varem. Olen kuulnud vanemaid inimesi tagantjärele rääkimas, et kümnes kooseluaasta on kõige raskem, ent kaduvväike osa tänastest noortest oskab sõna sekka öelda, sest suhete eluiga kipub kümnest aastast peaaegu poole lühem olema.

Uudis järjekordsest ootamatust armastuselõpust peas vasardamas, mõtlen, et väga tähtis on suhtes võimalikult palju häid tundeid meelde jätta. Neid mõttega tunda ja kalli inimese käte vahel endale valjult öelda, siin ja praegu olen ma õnnelik. Jätta teine inimene kohe alguses endale meelde kõiges selles, mis sind armuma ja armastama on pannud. Jätta meelde need liblikad, mis alguse rõõmuskirevaks tegid, et hiljem, enne suhtele käega löömist, saaks nende samade liblikate pealt vaadata, kuhu ollakse jõudnud ja kui palju on koosoldud aeg väärt.

/Merlin Võsu/