Reklaam sulgub sekundi pärast

Me kõik olemegi maailmanabad

Peale minu eelmise veeru avaldumist meeste käitumisest, küsis üks meessoost sõber otse, et kas pidasin teda silmas. Ei pidanud. Aga see tekitas hämmingut, miks ta küll võttis seda isiklikult? Veelgi enam aga, kui me püüame olla üha enesekindlamad ja iseseisvamad ning tahame jätta muljet, nagu miski meid ei kõiguta, siis miks me ikkagi kaldume võtma asju, mis ei puutu üldse meisse, nii isiklikult? /Tekst: Ave Lepik/

Peale minu eelmise veeru avaldumist meeste käitumisest, küsis üks meessoost sõber otse, et kas pidasin teda silmas. Ei pidanud. Aga see tekitas hämmingut, miks ta küll võttis seda isiklikult? Veelgi enam aga, kui me püüame olla üha enesekindlamad ja iseseisvamad ning tahame jätta muljet, nagu miski meid ei kõiguta, siis miks me ikkagi kaldume võtma asju, mis ei puutu üldse meisse, nii isiklikult?

Selgituseks siis niipalju, et elevust tekitanud lugu põhines mingil uuringul selle kohta, mis naisi kõige rohkem meeste käitumise juures häirib. Tõsi, sisse jätsin need elemendid, mis minu arvates ühe täiusliku džentelmeni käitumise juurde ei kuulu. Seega oli tegemist väga üldise naiste arvamusega, mitte isikustatud lähenemisega.

Kui ma oleks võtnud kellegi konkreetse käitumise ja vaid selle negatiivseid külgi nii avalikult analüüsinud, oleks see ilmselt olnud sotsiaalne enesetapp selle inimesega suhtlemisel. Jah, loomulikult on ilmselt olemas ka inimesi, kes taluvad kõiki kriitika vorme, kuid samas ühtegi nii halva käitumisega meest ma ei tunne.

Kuid siiski, sain mainitud küsimuse. Istusime kohvikus - ütles, et luges. Tegin siis jutu jätkuks naljaga märkuse, et ju siis mitte piisavalt põhjalikult, sest müts ikka peas. Ja siis tuli see pisut murelik, küll aga naljatoonil küsimus. Järgnev ei ole tsiteering ega tema täpsed sõnad (igaks juhuks, et mind milleski süüdistada ei saaks, kui ta jälle loeb). Aga põhimõtteliselt uuris, kas sain inspiratsiooni tema käitumisest. Lisas veel ettevaatliku märkuse, et ta ei julgegi minuga enam suhelda, sest kes teab, mis sellest välja võib tulla. Ise muigasin vaikselt, loomulikult ta ei mõelnud seda täiesti tõsiselt (ma loodan). Aga kõige rohkem pani mind imestama see, et tegemist oli inimesega, kes isegi kui lugu oleks olnud konkreetselt temast, poleks lasknud sellel kahtlusel välja paista. Nüüd ma peaks vist talle selle veeru lingi saatma, sest pool sellest veerust ongi seekord temast.

Käesolev teema aga annab suurepärase võimaluse peatuda veel ühel olukorral, mis on isegi tüüpilisem. Mul on tuttav, kes võttis teiste käitumist väga isiklikult. Kui keegi ei saanud temaga välja minna või oli seltskonnas vaiksem kui tavaliselt või, mis veel hullem, ei teinud tahtlikult/tahmatult temast välja, paanitses mitu päeva teemal „miks ta ei taha minuga suhelda?”. Vaheldus kaks tuju: kas teine osapool on ülbe ja nõme või kartus, et on midagi teinud ja teine on tema peale solvunud. Muidugi on küsimus selles, kas teisel inimesel ongi väga kiire ja ei ole aega suhtlemiseks või lihtsalt ei soovi suhelda, kes seda teab.

Miks aga unustatakse tihti, et inimestel on oma elu ja omad probleemid, mida alati ei soovita jagada. Meie käitumine ei ole ju täielikult suunatud ühele konkreetsele inimesele, ka siis kui oleme suhtes. Kuid ikkagi kiputakse olema piisavalt egoistlikud ja arvatakse, et kõik on meiega seotud. Loomulikult ei ole see nii kõigiga, kuid usun, et enamusel on selliseid kahtluse hetki ette tulnud.

Mis see küll on, mis sunnib meid isegi siis, kui puuduvad tõendid, et oleme olukorras osalised, võtma ka neid olukordi südamesse ja näiteks ennast süüdlastena tundma. Kui palju muretsemist ja mõtlemist jääks ära, kui mõistame ka ebamugava olukorra juures, et sellel ei ole meiega midagi tegemist. Ja on ju inimesi, kes ei lase ennast millestki häirida - või nad vähemalt teevad sellise näo.

 

/Tekst: Ave Lepik/