Mehele ei ole veel läinud?

Kes vabadest ja vallalistest õitsvas meheleminekueas naisolevustest poleks sellist küsimust kordki oma elu jooksul kuulnud? Justkui see nii intiimset laadi teema puudutaks veel kedagi teist peale küsitletava enda. Küsimuse kartjaile lohutuseks - teatud aja möödudes enam seda ei küsita.

Tähelepanek, et paljud ilusad, targad ja armsad naised on mingil põhjusel üksi, ei ületa enam ammugi uudise künnist.

Naistelehed, -ajakirjad ja veebiversioonid spekuleerivad erinevate motiivide ja põhjus-tagajärgedega, pakkudes nii mehelesaamise õpetust kui ülistust vallalisepõlve nautivatele, pealtnäha „ma ei vajagi meest“ edukatele, kuid eraelus üksildastele naistele.

Vabu naisi, natuke alla ja peale kolmekümneseid, on meie seas nii palju, et sellele ei pöörata enam erilist tähelepanu. Pole tänapäeval ju enam vanatüdrukuid, on vabad ja vallalised või vallatud – sõltub, mis kontekstis ennast tahetakse määratleda.

Kuid sellele vabade ja vallaliste naiste sündroomi all kannatajatele peaks eriti ja erilist tähelepanu pöörama, ükskõik kas siis iibe seisukohast või ühiskonna ja üksikindiviidi heaolule üldisemalt mõeldes.

On tegelikult ju need naised oma parimas, igas mõttes produktiivseimas eas – parimas eas olla armastav kaasa ja mõistev kaaslane, hoolitsev lapsevanem ja kodusoojuse oskuslik hoidja.

Ja iga naise salasoov ja unistus on ju olla armastatud, aktsepteeritud kogu oma eheduses ja omapäras, omada toredat peret ja tähendada kellegi jaoks nii palju, et ainuüksi see teadmine soojendab südant ka kõige raskemal ja kurvemal ajajärgul elus.

Väitku nüüd feministid, elus kõrvetada saanud või lihtsalt suhteskeptikud mida tahes - teadmine, et oled armastatud ja ihaldatud oma armsama poolt, on naisele kui kosutav nektar, mida lõputult janunetakse ja millest ei saa kunagi küllalt.

Miks siis ikkagi mõned naised üksi on, kuigi nad seda tegelikult ei taha? Uurigem seda asjaosaliste käest.

Aire (34) on olnud üksi 1,5 a., lahutatud, kasvatab kahte toredat eelteismelist last, juhib edukalt oma firmat ja on kahekordse kõrgharidusega oma ala spetsialist. Majanduslikult saab kahe lapse kasvatamise ja enda ning nende heaolu tagamisega edukalt hakkama. Plaanib osta maja, juhib autot nagu mees, teeb ise remonti ja majapidamises vajaminevaid meestetöid.

Ta näeb väga hea välja – naiselik, hoolitsetud ja kenasti riides, ta on viisakas, tark ja teravmeelne, ta on seltskonnas hea tuju looja, naerusuine päikesekiir .

Küsimusele, miks ta on üksi, vastab ta naljatades:“ Keegi ei taha mind...“ Kuid küsimusele, millist meest ta tahaks oma ellu, oskab ta hästi vastata – erudeeritud, elukogenud, majanduslikult kindlustatud, mees peaks mõistma tema huumorit, olema talle kaaslaseks ja emotsionaalseks toeks.

Piret (26) on keskastmejuht rahvusvahelises edukas ettevõttes. Piretil pole olnud ühtki pikaajalist ja õnnelikku suhet. Ta lõpetas äsja emotsionaalselt laastava suhte äärmiselt atraktiivse ja külgetõmbava, kuid moraalitu abielumehega.

Piret on ilus naine, paljud mehed jäävad talle tänaval järele vaatama – silmipimestavalt särav naeratus, kena naiselikult kurvikas keha, suured sinakashallid hirvesilmad ja häbelik/armas olek. Ta on arukas ja kena, südamlik ja siiras, kuid vahel põhjendamatult ebakindel oma oskustes ja valikutes. On hingelt õrn ja põeb kaua ning sügavalt suhete purunemist. Ta on väga kohusetundlik ja töötab palju – annab endast palju ja soovib, et talle vastatakse samaga, ka lähisuhetes.

Küsimusele, miks ta on üksi, vastab Piret: „Ma ei tea miks, ma satun pidevalt valede meeste otsa, annan endast nii palju, kuid vastu ei saa seda mida vajan...“

Elin (35) on eksootilise välimusega, seksikas, tõmmu, mustajuukseline kaunitar, kes teeb vähetasustatavat, kuid südamelähedast tööd. Pärit vaestest oludest ja kasvatab üksi teismelist tütart, lapse isaga pole kunagi koos elanud ega tollelt ka majanduslikku toetust saanud. Elin armastab väga tantsimist ja on kirglik kõiges mida teeb. Temast õhkub uskumatut headust ja soojust. Iseloomult on pehme ja kannatlik, abivalmis ja toetav. Ta annab endast palju ja ei nõua vastu eriti midagi. Elinil on olnud palju suhteid, paar neist pikaajalist. Tal on olnud raskusi suhete lõpetamisega, saades ise aru küll, et suhtel pole tulevikku. Viimase suhte lõpetas Elin ise ja kuigi ta on kurb, on ta oma otsuse õigsuses kindel. Ta ei tundnud, et teda armastatakse ja vajatakse selles suhtes, ega saanud ka emotsionaalset toetust, mida ta ise vajas. Küsimusele, mida Elin ootab mehelt, kellega tahaks tulevikus oma elu jagada, vastab ta lihtsal ja siiralt: „Soovin tunda kordki elus, et keegi mind tõeliselt armastab.“

Jah, amatöörist libapsühholoogina võiks ju nüüd soovitada, et Aire peaks ehk rohkem välja näitama, et vajab meest, mitte olema kõiges nii „ma-saan-ise –hakkama“ suhtumisega – mehed ju peavad tundma, et neid vajatakse.

Piret peaks olema enesekindlam ja tugevam, uskuma, et on väärt parimat kohtlemist meeste poolt ja lõpetama juba eos ohtlikud suhted, mis kahjustavad tema eneseväärikust.

Elin peaks olema julgem küsima seda, mida ta tegelikult vajab ja ootab suhtes ning väljendama ka seda, mis ei meeldi....

Võiks ka banaalselt kommenteerida, et hei, laske oma latt allapoole, ideaalset meest ju pole, leppige sellega, kes saadaval!

Võiks ju nii ja naapidi vaagida ja kahtlustada, et kusagil neil mingi kiiks ikka on, et meest ei ole, kuid uskuge mind, tundes neid kõiki isiklikult, võin kindlalt öelda - need naised on toredad, asjalikud ja südamlikud.

Nad on saanud elult nii mõndagi ja andnud ka ise – nii head kui halba, hoolinud ja armastanud, pettunud ja kaotanud. Kuid need naised pole kaotanud peamist - oma naiselikku soojust ja sära, hingeselgust, üllameelsust, tahet ja lootust leida ikkagi ühel päeval elu armastus.

Loomulikult pole nad päris täiuslikud, kuid kes meist on?

Ja ikkagi, miks nad on siis üksi, kui nad on peaaegu, et täiuslikud?

Kui oleks sellele lihtne vastata...

Kõige üldisemas mõttes, kui mitte „psühholoogilise taaga või karmavõla“ ja „lähisuhted on pealiskaudsemaks muutunud“ jutu tasandile laskuda, arvan, et teatud mõttes on see paratamatus, nii nagu on paratamatu see, et elu areneb alati edasi, inimesed, suhted ja maailm arenevad ning teisenevad. Nii ka partnerlus ja sellega seotud ootused.

Tänapäeva naised on muutunud nii iseseisvaks, et enam polegi päris selge, milleks meest vajatakse. Muistsetel aegadel vajas naine mehe füüsilist kaitset ja toetust. Tänapäeval suudab iga naine enda eest ise hoolt kanda.

Ja kuna ellujäämise esmased, madalamad vajadused on rahuldatud, siis kerkivad tahes-tahtmata esile armastuse ja intiimsuse kõrgemad vajadused. Mida iseseisvam naine on, seda rohkem vajab naine mehe romantilist kiindumust, sõprust ja emotsionaalset toetust. Ei piisa enam sellest, et leitakse keegi, kellega abielluda, kodu luua ja lapsed suureks kasvatada.

Tänapäeva naine otsib hingesugulast, et kogeda kestvat armastust, õnne ja romantikat.

Kuid hingekaaslase leidmine ei ole lihtne – võiks öelda, et see on väga raske, sest nõuab tööd iseendaga, oma puuduste, möödarääkimiste ja haigetsaamiste mõistmist –luhtaläinud suhetest ülesaamist, pidevat enesetäiendust ja arengut. Muistsete aegade naised selliste probleemidega tegelema ei pidanud.

Arvan, et see on ka põhjus, miks nii paljud ilusad, targad ja head naised on üksi - mida sügavam, arenenum ja tundlikum oled ise, seda suuremad on su lootused ja ootused lähisuhetes. Ja ma arvan, et see pole üldsegi vale lähenemine, sest olgu kui raske tahes, ühel päeval leiab iga inimene oma hingekaaslase, kui ta vähegi maldab oodata, otsida ja usaldada oma südant. Hingesugulane leitakse, siis kui selleks valmis ollakse. See juhtub kindlasti ka nende imeliste ja üksildaste naistega, kellest teile rääkisin.

Mina usun seda ja lähen ütlen nüüd seda ka neile endile!

Buduaarile Katrin Niit
(Buduaar.ee arhiiv)