Miks me valime valesid mehi?

Mind on tihti imestama pannud mehe ja naise külgetõmbe sümbioos. Miks me valime just neid kaaslasi, keda me valime? Milles seisneb see keemia, vastupandamatu jõud, mis kisub kahte inimest teineteise poole?
Miks armas, südamlik naine valib kaaslaseks maniakaalsete kalduvustega kindlat töökohta mitteomava boheemlase? Mehe, kes tema identiteedi ühe hetkega põrmustab ja suure südame rohkem kui kord purustab. Ja naine aina andestab ning laseb sel ikka ja jälle juhtuda.
Miks haritud, noor ja ilus naine tõmbab ligi juba seotud meest? Kas ta ei aima siis, et sellesse seotusesse on juba sisse kodeeritud haigetsaamise sündroom?

Mind on tihti imestama pannud mehe ja naise külgetõmbe sümbioos. Miks me valime just neid kaaslasi, keda me valime? Milles seisneb see keemia, vastupandamatu jõud, mis kisub kahte inimest teineteise poole?
Miks armas, südamlik naine valib kaaslaseks maniakaalsete kalduvustega kindlat töökohta mitteomava boheemlase? Mehe, kes tema identiteedi ühe hetkega põrmustab ja suure südame rohkem kui kord purustab. Ja naine aina andestab ning laseb sel ikka ja jälle juhtuda.
Miks haritud, noor ja ilus naine tõmbab ligi juba seotud meest? Kas ta ei aima siis, et sellesse seotusesse on juba sisse kodeeritud haiget saamise sündroom?

Üks on selge – kui see oleks mõistusega seletatav, siis ei oleks vaja vastuseid otsida.

Maria on 45-aastane rahumeelne naine. Ta on teinud kogu elu sisuliselt lihtsat, kuid füüsiliselt rasket tööd. Kooselu on ta proovinud kolme mehega ja saanud nendega viis last.
Kogu Maria olekust õhkub malbust ja soojust, tema sõnad on südamlikud ja siirad, silmades on aga kurbuse ja eluväsimuse helk.
Maria ei ole õnnelik oma praeguses paarisuhtes, pole ka kunagi varem olnud. Kõikidel tema meestel on olnud üks ühine joon – vägivaldsus. Esimese mehega nad lihtsalt ei sobinud. Nad  abiellusid, kuna Maria jäi rasedaks. Tülid algasid juba kooselu alguses, hiljem lisandus sellele ka füüsiline vägivald. Ometi sündis nende kooselust neli toredat last.
Teine mees ilmus Maria ellu ootamatult noore, mehise ja  romantilise töökaaslase näol, kes külvas ta üle lillede ja tähelepanuga. Ei möödunud kaua, kui Maria kolis juba oma lastega uue mehe juurde. Algus oli ilus, kuid ka sellest suhtest kujunes ajaga vaimne ja füüsiline sõjatander. Suhte finaal päädis Maria haiglasse viimise ja vanemate laste kodust lahkumisega (loe: põgenemisega).
Nüüd on Maria koos kolmanda mehega, kelle käsi on samuti Mariat nii hellitanud kui hurjutanud.

Kas Maria puhul on tegu paratamatu nõiaringiga, kust välja enam ei pääsegi? Või on ta oma elu olulised valikud nii totaalselt valesti teinud?

Karina on edukas, intelligentne ja särav 25-aastane kaunitar, kes teeb intiimelus valikuid, mis varem või hiljem lõpevad katastroofiga. Karinal nimelt on omapärane võime ligi tõmmata mehi, kellega pikemas perspektiivis midagi tulla ei saa. Küll on nad välismaalased, juba seotud või „anna andeks, ma pole veel püsisuhteks valmis“ mehed. Ükski tema suhe pole sisaldanud „tahan olla vaid sinuga, armastan sind, oled minu jaoks see õige“ komponenti. Alati on kusagil mõni aga, mis lõppeb purunenud südame ja nukralt nurgas konutamise ning haavade lakkumisega. Kuni ta toibub ja avaneb taas – kahjuks jälle „valedele meestele”.

Tekib küsimus, miks temasugune naine, kellel tegelikult „on keda valida“, valib mehed, kellega suhe juba eos on hukule määratud? Kas ta ei võiks oma valikuid natuke teadlikumalt teha? On see üldse armumise puhul võimalik – valida kellesse armud?

Miks me teeme selliseid valikuid?
Psühholoogid väidavad, et meil kõigil on oma erilised armukaardid, mis on täis ainukordseid sügavalt isiklikke elamusi. Sellele kaardile talletatakse kogemused ja mälestused juba varajasest lapsepõlvest ja see täiustub iga hetke ning uue kogemusega, mida me elus saame. Need armukaardid kujundavadki meie romantilisi valikuid.
Me valime alateadlikult kaaslased, kellelt meil on midagi õppida või kes on meiega mõnes mõttes samal tasemel.
Vanematega lahendamata probleemid, eelmised ebaõnnestunud suhted, allasurutud tunded ning läbielamata valu jõuavad meieni ühel päeval tahes-tahtmata. Loomulikult võime selle eest põgeneda aina uutesse suhetesse, kuid kaua ei jõua ju nii. Ühel päeval tuleb ikka endasse vaadata ja vastuseid otsida.

Siinkohal tekib mul küsimus – kas ei saaks neid armukaarte kuidagi „ümber kujundada”? Et mõjutada romantilisi valikuid niiöelda „õiges suunas“, säästmaks inimesi valust, jubedatest elamustest ja tarbetutest probleemidest. See peaks siis tähendama, et teeme oma valikud teadlikult – valime potentsiaalselt positiivsed elamused ja kõigest, mis kätkeb endas ohumärke, kõnnime suure kaarega mööda. Kahjuks reaalses elus me ei näe seda alati ette. Me ikkagi usaldame ja loodame parimat.

Vahel näeme kõrvaltvaatajatena selgelt, et keegi lähedastest on „ohus“, siis tahaks küll sekkuda ja aidata. Aga kuidas sa aitad, kui teine tõrgub, uskudes, et talle on see hetkel ainuõige valik? Kuigi hiljem võib selguda miski muu.
Kas siiski üritada „õpetada” või leppida teadmisega – vahel ei saa aidata, sest „aitamine” takistab sel inimesel endal arenemast ja õppimast?

 

Katrin Niit
Buduaari arhiivist