Millal me lakkasime olemast Naine?

Millal me lakkasime olemast Naine?

Mida aeg edasi, seda rohkem pöörduvad mu kunagised tõekspidamised elust hoopis vastupidisteks. Olen hakanud usaldama oma sisetunnet, mis ütleb mulle iga päev ikka rohkem ja rohkem: armasta, tunne, ole ja hooli. Tee seda, milleks sa sündinud oled. Ole Naine.
“Oled sa kunagi selle üle juurelnud, millal me lakkasime olemast Naised,” küsib iseendalt ja teistelt naistelt  Suhtesahvri perenaine Mirjam.

Mida aeg edasi, seda rohkem pöörduvad mu kunagised tõekspidamised elust hoopis vastupidisteks. Olen hakanud usaldama oma sisetunnet, mis ütleb mulle iga päev ikka rohkem ja rohkem: armasta, tunne, ole ja hooli. Tee seda, milleks sa sündinud oled. Ole Naine.
“Oled sa kunagi selle üle juurelnud, millal me lakkasime olemast Naised,” küsib iseendalt ja teistelt naistelt  Suhtesahvri perenaine Mirjam. 

Kui Naisest saab Mees

Sa võid avada ükskõik millise ajakirja ja juba pealkirja järgi saad sisust aru: ole iseseisev. Ära lase tunda end teisejärgulisena. Ole see, kes otsustab. Leia viis tippujõudmiseks karjääris. Bioloogiline kell – kelle jaoks? Ja ridade vahelt loed välja veelgi olulisema: mehed on mõttetud. Nende peale ei tasu loota. Mehed kasutavad sind ära. Mehed on liiderdajad. Mehed on sead. Põmm! Põmm! Ja mehed on samahästi kui ilma võimaluseta advokaadile maha lastud.

Nii me, naised, üles kasvame. Kõrgemale, kaugemale. Ise. Meid kasvatakse järjest enam ja enam üles põhimõttel: tugevamad jäävad ellu. Mehi ei tasu usaldada. Ja me kõik tahame olla nii edukad, nii iseotsustajad, nii sõltumatud, staatusega ühiskonna pildil. Justkui naeruväärne on täna olla Naine.

Olen tihti mõelnud, miks tundub pilt naisest põllega pliidi ees justkui iroonia?  Nagu ajaraisk, sest Elu ju ootab elamist. Milline elu siis? Miks me ometi ei julge olla need, kelleks päriselt loodud oleme? Miks on häbi olla Naine?

Looduse loodud seadused

Vaata teinekord mõnda dokumentaalfilmi arengumaades toimuvast. Inimestel pole seal psühhiaatreid ja aastatepikkuseid teraapiaid. Kõik on paigas: naised on naised ja mehed on mehed. Mina diivanil vaatan ja tunnen kaasa. Aga nemad ei kurda. Vastupidi, tunduvad täitsa õnnelikud. Ma ei püüa praegu õigustada patriarhaati, aga oma iva selles siiski on. Naised ei püüa olla mehed. Ja mehed ei ole seal naised. Mõlemad on need, mis oli nende sünnipärane viis. Nemad vaataksid tõenäoliselt meid samasuguse uskumatusega. Äkki on hoopis meie ühiskond väärastunud?

Nii nagu peab naine tänapäeval olema mees, teeme me ise meestest endi kõrval naised.

Mõttetu mees mu kõrval

Poisid kasvavad üles teadmisega: ma pean suutma olema Mees. Ma pean hästi teenima, pean olema edukas, pean suutma võimaldada seda ja seda. Tohutu surve kõikidest pidamistest. Ja ühel hetkel ei pea Mees pingele vastu. Selle asemel, et julgeda tunnistada oma läbikukkumist, hakkab ta koju hilinema. Ka pudelitest saab kapi peale rodu. Magamistoas on külm nagu käredal talvel. Üks ei julge ja teine ei oska. Usun, et mehe jaoks on kõige suurem hirm läbikukkumise ees. See tähendab, et ta ei saanud hakkama. Mees ei julge tunnistada, sest kardab häbi ja häbistamist. Naine ei oska märgata ja häbistabki. Ühel hetkel on naine see, kes otsustab, kuidas asjad käivad. Tema ju maksab, tema ju teab. Ja kui mees püüab vahele öelda, võiks juba naise põlgusest kõverdunud suu ja pilk tappa: „nägime ju küll su tegusid“. Ning Mees vajub veelgi rohkem kühmu. Iga päevaga on etteheite hoop raskem. Kui veel teise naisega vahele peaks jääma, siis on Mehe saatus samahästi kui otsustatud: laste nimel „peame vastu“, aga oma kohta, lontrus, tea! Nii tekivadki mõttetud mehed kui kohitsetud loomad elutoa diivanitele.

Vihkan sind!

Oled kunagi näinud looma, kes on nurka surutud? Esimesel võimalusel hüppab ta sulle näkku. Tahad teada, milleni viib see, kui sa oled diivanile saanud kohitsetud mehe? Mehe, kes teab, et on mõttetu, täiesti mõttetu mees? Ta kuuleb seda päevast päeva. Ühel hetkel tõuseb mõttetu mees püsti ja läheb minema. Iga sammuga uksest välja muutub Mehe selg sirgemaks. Kunagi tuleb ta tagasi. Esialgu. Aga varsti on ta esimesel võimalusel läinud.  Mees magab kasvõi pooltuttava juures kahe tabureti peal, aga ta ei tule koju. Mees suudaks leppida sellega, et mingi hetk läks kuskil kiiva. Ta ei andesta sulle iialgi seda, et sa võtsid temalt mehelikkuse. Mis armastusest siin juttu saab olla? Oma sisemuses vihkab ta sind elu lõpuni.

Kodu on see, kus elab armastus

Kodu peaks olema igaühe kindlus. Koht, millest armastus saab alguse igal hommikul. Kodu on koht, kus sa taastud, saad oma väe ja jõu. Ka kõige kehvem päev on õhtu saabudes ületatav, kui sa näed aknal põlevat tuld ja sind ootab soe inimene. Sinu Kodu. Polegi tähtis, kas õhtusöök aurab või valmistad koos kaaslasega moosisaia teega. Võib-olla istute lihtsalt vaikides koos. Sa ei ole üksi. Sind oodati. Armastusega.

Kodu võiks olla ka täna sinu kindlus. Kas on?

Naisest saab Naine ja mehest saab Mees

Tagantjärele oma suhetele elus üldse võin ma vaid öelda üht: ime, et need niikauagi kestsid. Ma olin oma suhetes kõike muud kui Naine. Viimases suhtes ehk paar aastat või midagi. Toona ei osanud ma oma sisemist mina uskuda. Naiselikkuse väele järgneda. Nüüd olen  ehk targem?

Ma pole kunagi varem taibanud üht: kui sa oskad oma meest õnnelikuna, Mehena hoida, toob ta kogu maailma sinu jalgade ette. Kui sa annad mehele, mida ta vajab, saad sina – Naine – kõik, mida sa ihkad. Nii lihtne see ongi. Sinu armastus on kui Memme Musi muinasjutus, mis teeb hommikul uksest välja astunud Mehe võitmatuks. Ainult Naise südamearmastus suudab mehes esile kutsuda tema sünnipärase: soovi olla Mees. Soovi kaitsta, anda endast parim.

Tõeliselt armastav ja tunnustatud mees kannab oma Naist südames, kuhu iganes ta ei sammuks. Naine on tema hindamatuim aare. Mees teab seda väga hästi.Tal puudub vajadus flirtida iga vastutuleva seelikuga. Tal pole vaja tõestada mitte midagi mitte kellelegi. Ta teab oma väärtust ja seda, kes ta on.Ta on Mees. Puudub põhjus pudeleid kummutada. Ta tuleb alati õigeks ajaks. Sest Naise süda kutsub. Ta tuleb, sest teab: teda oodatakse, armastusega. Ükski mees ei saa sellele vastu.

Tõeliselt armastav Naine ei ihka olla number üks, ütleja, otsustaja. Ta ei vaja seda. Ta vajab mehe armastust, imetlust. Ega asjata ei öelda, et maailma kõige rikkam mees on see, kel on armastav naine. Naine, kelle süda sees laulab, loob õnneliku kodu, sest naised oma olemuselt on loojad. Seal pole kohta mahategemisele, alandamisele. Naise jaoks on Mees tema kangelane. Naine valmistab õhtul süüa ja ta käed on hellusest kuumad. Harmooniline kodu ja soe süda omakorda annab jõudu ja väge mehele. Koos loovad nad täiusliku paari. Nad on üks.

Millal me siis lakkasime olemast Naine?

 

allikas www.suhtesahver.ee