Milline on sinu suhtepagas?

Meil kõigil on pagas. Erinevalt puhkusereisi jaoks pakitud kohvrist ei ole aga selle pagasi hulgas sugugi ainult lemmikesemed. See on pagas, kuhu on läbisegi kokku pressitud kõik töised võidud ja kodused kaotused, krooniliselt murduva südame killud ja väljaravimatud lootused, viirusena ründavad minevikunäod ja külgejäänud unistused, tulevikupildid ja ebareaalsed sihid. Ja iga läbi saanud suhe pressib niigi täis taagakohvrisse üha uut varandust, rääkimata selle vahele topitud prahist. Öeldakse küll, et vahel tuleb ära joosta nägemaks, kes järele tulevad, paraku ei jookse alati järele need, kellest me seda ootame või soovime.

Meil kõigil on pagas. Erinevalt puhkusereisi jaoks pakitud kohvrist ei ole aga selle pagasi hulgas sugugi ainult lemmikesemed. See on pagas, kuhu on läbisegi kokku pressitud kõik töised võidud ja kodused kaotused, krooniliselt murduva südame killud ja väljaravimatud lootused, viirusena ründavad minevikunäod ja külgejäänud unistused, tulevikupildid ja ebareaalsed sihid. Ja iga läbi saanud suhe pressib niigi täis taagakohvrisse üha uut varandust, rääkimata selle vahele topitud prahist. Öeldakse küll, et vahel tuleb ära joosta nägemaks, kes järele tulevad, paraku ei jookse alati järele need, kellest me seda ootame või soovime.

Suhtepagas on kõige plahvatusohtlikum arsenal, millega läbi elu reisida. Mõnest inimesest, nagu ka mõnest harjumusest, on pea võimatu lahti saada. Suutes nad viivukski unustada, astuvad nad järgmise nurga tagant meile ette või leiavad tee meie telefonidesse ja postkastidesse. Taipasin seda, kui leidsin end keset varjatud numbrilt tulevate vaikust täis telefonikõnede tulva. Iga kõne, mis minu tänasest päevast kas või halloo-jagu mind kätte tahab saada, sunnib nõutult tagasi vaatama, vanu asju meelde tuletama ja endalt küsima, kas olen ülekohtune olnud. Ent suhted saavad alati otsa põhjusega.

Mõnes suhtes läheb kaduma aeg. Koosolemise aeg. Luksus enda tahtmist mööda elada nõuab suurt hulka tööd ja mida rohkem tehakse tööd, seda suurem on vajadus paari argiõhtusse nädalas suruda veel jõusaal või tennis või mis tahes hingelähedane. Mõnikord tuleb trennist veel kontorisse tagasigi minna, et oma asjadega võidukalt järjel püsida. Aga nii hääbub sageli koosolemine suhtest olematuks ja nii mõnigi paar kolib erinevate postiindeksite alla. See, kes tegi palju tööd, on hingepõhjani haavunud, kuna ta tegi seda kõike ju pere hüvanguks, ja see, kes end oma hüvede keskel üksikuna tundis, teab nüüd, et raha ei ole veel kõik. Rahamaailma ületähtsustamisest pääsemiseks on aga vaja kas rikkaks saada või kellestki ilma jääda.

Mõnes suhtes läheb kaduma soojus. Armunud käivad ikka käsikäes või kaelakuti ja toidupoes riiulite vahel miilustamine on loomulik elu osa, nagu ka mingid magusad suhtetraditsioonid head-isu-muside ja muu taolise näol. Mängivate väikelaste vaatamisest veel suuremat südamesooja pakub hallipäiste memmede ja taatide käsikäes jalutamas nägemine. Paraku läheb paljudes suhetes argipäevaga kaduma soov möödaminnes kallistada või lihtsalt niisama käest kinni võtta. Magusast saab kohustus ja kohustustes pole kunagi erilist emotsiooni ega maagiat olnud. Ja ühel päeval üks pool avastab, et kallistusi ei ole, pilgud on tühjad, suudlused on külmad ja sõnades on sapihõngu.

Mõni suhe läheb hapnema hoopis muudel põhjustel, kui seda on suhte või kaaslasega mitte tegelemine või liigne argipäevastumine. Mõnikord juhtub nii, et kaks inimest tahaks küll koos olla, ent iseloomude ja hingeelude ühe katuse all hoidmine näib ilmvõimatu. Kuidas saakski kellegagi koos õnnelik olla, kui iseendagagi õnnelik ei olda. Kogu oma õnn ja õnnetus mõeldakse teise inimesse ja kogu rahulolematus pannakse kodusõdadesse, mille põhjus on tegelikult sügaval iseenda sees. Elukaaslasest saab kaassõltlane masendusest ja depressioonist elustiili kujundamisel. Sellistest mustadest aukudest aga omal käel-jalal välja ronida enamasti ei õnnestu ning ühestki sõbrast ega sõbrannast abi ei ole.

On loomulik, et esimene kirg ja armastus jahtub kuigipalju, nagu lihased jahtuvad pärast treeningu lõppu, ja kõrvalt teisi vaadates on lihtne mõista, et suhe on töö, mida tuleb iga päev õigesti teha, mitte nagu eksam, mille korra alguses viiele vastad. Ja iseenda vigu on raske märgata ning enda suunas tulevat kriitikat raske kuulata. Mida tõesemaid argumente esitatakse, seda valusam on. Pisaraid ei soovi aga keegi näha ega ka ise teisele teadlikult südamevalu valmistada, mistõttu sageli jäetakse ütlemata see, mis suhte purunemisohust välja võiks aidata. Rääkimata sellest, et etteheidetele reageeritakse rünnakuga ja kiiremas korras hakatakse süüdlast otsima. Nagu kildudeks kukkunud vaas saaks terveks, kui oleme teada saanud, kes ta kapinurgalt alla kukutas. Ja nii, paratamatult, saavad suhted otsa.

On õige, et mineviku eest ei saa põgeneda, ühel või teisel moel jõuab see meile järele. Minevik ju kõikjal me ümber – kõikides kohtades, kus iial oleme käinud, kõikides inimestes, keda kunagi oleme teadnud… Lihtne on tunda, et raske on edasi minna, ükskõik kui palju vett on vahepeal merre voolanud. Aga võib-olla on õige käituda oma eluga samamoodi, nagu soovitatakse käituda asjadega – võib-olla on võimalik kas või korra aastas kõik tehtu ja kogetu üle vaadata, oma elu revideerida, ja ainult valitud kraam uude aastasse, uude suhtesse või uude eluetappi kaasa võtta. Ja ei ole ju paremat aega kui aastalõpp, et tõmmata eilse ja tänase vahele kriips ning proovida kergema kohvriga homsesse astuda.

/Merlin Võsu/