Millised on reeglid suhetes?

Augustikuu. Puhkuse rannailmadesse lõigatakse viieteistkraadine vihma ladistav auk ja poelettide vahele tekivad kooliasjade kastid, nii et meigieemalduspadjakesteni jõudmiseks tuleb üle joonistusplokkide, pintslite ja värvipottide turnida.

Augustikuu. Puhkuse rannailmadesse lõigatakse viieteistkraadine vihma ladistav auk ja poelettide vahele tekivad kooliasjade kastid, nii et meigieemalduspadjakesteni jõudmiseks tuleb üle joonistusplokkide, pintslite ja värvipottide turnida.

Kogu selle läheneva esimese septembriga olen hakanud mõtlema, milliseid elu- ja suhtetarkusi me koolist kaasa oleme saanud. Kool olevat ju see koht, mis meid iseseisvaks eluks ette valmistab, ja alati on iseseisev elu olnud mõeldud elamiseks perena.

Igal mängul on omad reeglid. Väidetavalt ka sellel kohtamismängul, mille abil terad sõkaldest eraldatakse ja vigaste peigmeeste hordidest printsid valgetel laevadel pinnale ulpima jäävad. Suhtereeglid on aga pähkel isegi targematele. Raamatukoguriiulite vahelt võib leida sadu suhteõpikuid, mis erinevate nippidega filmisuhteid ellu puhuda aitavad ja koolitavad meid teemadel, millest koolis ei räägitud. Kusagil enda ja oma sõprade-tuttavate suhterägastikus püüame mõttes tähtsatena näivatele asjadele erkroosa markeriga joone alla tõmmata, nagu kunagi ajalookonspektis nimedele ja aastaarvudele kriipse alla veetud sai, ent kui matemaatikas on samadel võrranditel erinevates vihikutes samad vastused, siis armastuse õppetunnid näivad igaühele erinevaid lauseid elukonspekti kirjutavat.

Öeldakse, et millised on su sõbrad, selline oled sa ka ise. Oma sõpruskonnale pilku heites pean aga ütlema, et me kõik oleme värvikad, ent igaüks omal moel. Ja nii palju kui on meid, nii palju on ka vestlustes erinevaid arvamusi. Kõigi suhtelood algavad erinevalt ning neil on erinev kulg. Nii on iga naisteõhtu vaieldamatult parimaks osaks võimalus visata maailmale kümmekond või rohkemgi erinevat pilku, vaadelda suhteid ja inimesi hoopis uute nurkade alt. Avastades aga, et meie suhtumine kõige lihtsamatesse tõdedessegi on kardinaalselt erinev, jään mõtlema, kas on üldse olemas selline Hea Suhe, mis on kõigi jaoks üheselt sobiv nagu naistele klassikaline väike must kleit. Kas saamegi üldse hea suhte olemuse punktide haaval paberile panna, laduda suhte erinevad etapid tulpa, olles neile kestvusaja taha sulgudesse kirjutanud, ja öelda, millised on suhte tekkimise või loomise eeldused.

Võttis aega sadakond vaidlust samal teemal ja vastuargumentidest tulvil, ent teema suhtes apaatseks muutunud sõbranna, et taibata – meie vajadused on sama erinevad, kui on seda tuhast tõusev tulilind ja sinna hääbuv sigarett. Üks meist soovib, et igal õhtul, ka raske tööpäeva lõpus, ootaks teda kodus tegevusplaan, milles ennast ümber lülitada ja seljataha jääv päev unustada. Teine tahab rahu ja vaikust ja diivanipehmustesse vajuda, olgu ta seal siis üksi, kellegi kaisus või hoopis ise kedagi kaissu haarates. Kolmas sukeldub raamatutesse, millede peategelastest saab teatavas mõttes enda alter ego ja ainus võimalus elukaaslasel end sellesse pilti maalida on pakkuda midagi, mis näib tulevat otse ridade vahelt.

Mõnes suhtes ollakse teadmisega, et see suhe on siin ja praegu. Elatakse usus, et kõige õigem armastus on paari elukaaslase kaugusel, nagu on ideaalkaal mandlieemalduse või kõhugripi kaugusel. Jättes nii Doris Karevale õiguse, kui ta kirjutas, et armastus ei ole tunne, vaid on olemise viis. Ja samal ajal kui üks on suurima heameelega vallaline, kuni suure armastuse tuules altari ees südamed kokku seotakse, on teine parema meelega suhtes, olgugi siis, et teadlikult ajutises.

Mõni suhe on aga tutvumise hetkest alates mõeldud kestma kuni surmani ja kauemgi veel. Mõni armastus lihtsalt on suurem kui elu ja selle kandmine aastatest aastakümnetesse ning sealt igavikku ei pruugi alati tähendada otseteid, mis hea asfaltiga kaetud ja ladusaks läbi elu kihutamiseks mõeldud. Mõnikord tuleb sumbata läbi sopa, jääda kinni, võidelda iseendaga, ära eksida, uuesti õige teeots kätte leida ja alles siis, pärast hunnikut vintsutusi, edasi lennata esimeses klassis, šampanjapokaal näpus, kuni elupäevapaagist mõlemal mootoril kogu kütus otsa saab.

Suur tass kohvi joodud ja seejärel jõhvikajäätis söödud, jõuan järeldusele: suhtereegleid ei ole olemas. On elureegel, mis käseb meil olla õnnelik, ja iga inimese jaoks on ülimaks õnneks erinev valem. Ei ole olemas suuremat vedamist kui leida oma ellu inimesed, kelle valemid sinu omadega nii paljus kattuvad, et mängleva kergusega, lihtsalt olles, on võimalik iseend ja teineteist õnnelikuks teha. Ilma et keegi oma skeptilisuses või teisitimõtlemises meid meie tunnetest välja rääkima hakkaks.

/Merlin Võsu/