Oled väsinud kodustest tülidest?

N: „Ei võinud seda DVD’d omale kohale tagasi panna jah!? Ma just koristasin!“
M: „Sa ikka pead mu kallal kogu aeg nokkima, jah? Ma olen terve päev tööd teinud. Võiks veidigi austust olla! Pealegi vedelevad sinu asjad pidevalt igal pool!“
N:“Ja sina oma arust minu tööd austad või? Küll sa võid ikka vahel vastik olla!"
M: “Ma ei viitsi sinuga tülitseda. Jäta mind rahule!"

Ja nii ta kõndiski vihaselt teise tuppa. Terve õhtu oli jälle väga pingeline...

Kas analoogne situatsioon on sulle tuttav?  Sellist kodu vist ei olegi, kus mitte ühtegi tülitsemist ette ei tuleks. Me näeme tülitsemist, viha ja valu kõikjal. Eriti raskelt mõjuvadki peretülid, sest nende eest põgeneda pahatihti ei ole võimalik. Ja kui tüliõunast koduseinte vahel ei vabaneta ning need paisuvad väga suureks, võivad suhted traagiliselt lõppeda! Nii et vaata oma pereprobleemidele avasilmi otsa ja asu nendega tegelema. Kodu peaks olema just see koht, kuhu välisilma murede ja probleemide eest põgeneda.

Põhiliselt tekivad lahkhelid sellest, et üksteist ei kuulata. Nii lihtne see ongi! Kuuldakse, aga ei KUULATA. See on üks kõige hinnalisematest oskustest üldse - kahjuks aga leidub imevähe neid, kes seda tõeliselt teha oskavad.
Kui sa näed, et kallimal on mure, ära hakka ennatlikke otsuseid või etteheiteid tegema. Vaata talle otse silma, lihtsalt kuula ja püüa mõista.
Vahel on ka nii, et inimene varjab kiivalt oma tõelisi tundeid ja mõtteid. Teise mõtteid lugedes eksitakse pidevalt. Oma pereliikmete kehakeelt sa ilmselt tunned juba hästi. Tead täpselt, kuidas nad reageerivad, kui vihastavad, kui solvuvad või kui rõõmustavad? See tuleb sulle igal juhul kasuks.
Teist mõista proovides katsu samal ajal jälgida ta kehakeelt, et olla kindel, et ta midagi oma sõnade taga ei varja. Näiteks kui su abikaasa ütleb sulle: "Ma ei ole sugugi pahane, et me täna maale ei läinud." Samal ajal vaatab ta aga maha, tema naeratus on kohmetu ning õlad longus.

Mida teha?

Kui oled kõneleja rollis, küsi endalt: „Millise tunde, palve või tähelepaneku olen ma oma jutust välja jätnud? Kas mu hääletoon ja kehakeel ühilduvad sõnumi sisuga?“ Kui avastad end edastavat ühekorraga rohkem kui üht sõnumit, jaga see kaheks.

Näiteks: Sulle ei meeldi vihastada ning sa ei ole harjunud viha välja näitama. Käsid lapsel toa ära koristada, aga ise märkad, et su hääl on vihane ning vibutad näppu. Võiksid sõnumi eristada nii: „Ma tahan, et tunni aja jooksul oleks tuba koristatud. Ma palusin seda juba hommikul ja nüüd olen ma natuke pahane, et tuba on ikka veel koristamata.“
Kui oled kuulaja rollis ja kahtled, kas mõistsid teist õigesti, palu tal öeldu üle korrata. Kui märkad, et sõnad ei lähe hääletooni või kehakeelega kokku, kirjelda võimalikult neutraalselt, mida panid tähele. Küsi, ega kõneleja pole oma jutust midagi välja jätnud.

Näiteks: „Kui me rääkisime köögi ümbersisustamisest, märkasin, et su pilk oli põrandal. äkki sa tahad veel midagi öelda?"
 Eks kehakeele jälgimine ja inimeste kuulamine tundub ilmselt elementaarne, kuid seda paradoksaalsem on, et seda üldjuhul ei tehta.

Nende mõtete avaldamisel on aluseks võetud McKay, Davise ja Fanningi raamat  „Suhtlemisoskused“.