Plahvatuslikud saatuselõksud

18 kommentaari

Sõber rääkis mulle, kuidas tema maakodu taga asuval maalapil Teisest maailmasõjast pärit sajakilone pomm ennast maapõuest välja oli pressinud ja kuidas siis päästeamet selle minema toimetas. Arutasime, et põnev, pärast igasuguseid pinnasega tehtud töid ja kaevamisi ei ole nii suur asi varem ennast näidanud ja nüüd ühtäkki pistis oma plahvatusohtliku nina välja. Mõni hetk hiljem jäin mõtlema, kas meie valikud ja kompromissid suhetes samasugused ei ole. Unistuste sihis tehtud otsused peidavad oma raskust tükk aega, kuni lõpuks, ootamatult, pommiplahvatusena meie elu pea peale pööravad.

Sõber rääkis mulle, kuidas tema maakodu taga asuval maalapil Teisest maailmasõjast pärit sajakilone pomm ennast maapõuest välja oli pressinud ja kuidas siis päästeamet selle minema toimetas. Arutasime, et põnev, pärast igasuguseid pinnasega tehtud töid ja kaevamisi ei ole nii suur asi varem ennast näidanud ja nüüd ühtäkki pistis oma plahvatusohtliku nina välja. Mõni hetk hiljem jäin mõtlema, kas meie valikud ja kompromissid suhetes samasugused ei ole. Unistuste sihis tehtud otsused peidavad oma raskust tükk aega, kuni lõpuks, ootamatult, pommiplahvatusena meie elu pea peale pööravad.

Veendun iga päevaga üha enam ja enam, et inimest juhib läbi elu hirm üksinduse ees. Läbides elu, mis on täis järske pöördeid, kurve ja kitsaskohti nagu mägiteed, hoitakse alati kedagi enda kõrval, et jalavääratuse korral oleks keegi, kellest kinni haarata. Et oleks keegi, kes püsti aitaks, kui oled ninuli vastu maad lennanud. Et oleks keegi, kes hoo sisse lükkaks, kui sihid tunduvad liig kauged. Et keegi kuivataks pisarad, et oleks kellega koos naerda. Vaatan aknast välja, kuidas soe päike ererohelised puulehed kriiskama paneb ja mõtlen – mis saab olla siin maailmas nii hirmutavat, et ei ole kannatust noorenagi üksi ringi vaadata ja uudistada, kukkuda ja ise ennast püsti upitada. Isegi kõndima õppiv väikelaps suudab maha pontsatades ise ennast uuesti jalule ajada, täiskasvanu aga tahab, et keegi püsti aitaks.

Miljonimängus antakse igale mängijale kasutada õlekõrred, kui endal targad mõtted otsa saavad. Järjest rohkem panen tähele, et miljonimäng on igal pool meie ümber – pruute ja peigmehi võetakse kui õlekõrsi, kelle kaudu enda eluvalikuid õigustada. Täitumata unistused kirjutatakse suhte arvele ja nimetatakse ümber kompromissiks. Kui rahulolematus ennast peita ei lase, saab kompromissist suhte hüvanguks toodud ohver.

Pärast peotäit aastaid ja koormatäit kompromisse tuleb tunnistada: ühel näotult pilvisel hommikul ei saa aru, kuidas eluga sellisesse punkti on jõutud. Pooled pusletükid on võõrastest karpidest pärit ja sellesse pilti ei sobi. Elu on auke täis ja tagasivaatepeeglist paistavad lahendused, aga ajas tagasi minna ei saa.

Mõtlen, kellel on elus rohkem kahetseda. Kas neil, kes on võtnud aega enne paikseksjäämist maailmas ringi vaadata, otsida, küpsemaks saada, või neil, kes alustavad elu kohast, kus kõik on paigas, kuid aastaid kümme või rohkem hiljem tuleb hakata ennast leidma ja teist korda elu alustama, sest see, mis varajases nooruses tundub täiuslik, ei pruugi seda olla siis, kui elutarkus on ennast mugavalt sisse seadnud.

Millal on inimene küps tegemaks otsust kogu eluks? Teisalt, kas iial üldse keegi saab olla valmis ootamatusteks, paratamatusteks ja pimekurvideks? Mõnikord piisab küsimuse kõva häälega küsimisest, et vastust kuulmata see ise üles leida. Nagu täna hommikul, kui oma näopuhastukreemi pudeli pumpa tööle ei saanud. Kohe, kui olin MSNis kosmeetikust sõbrannale mure ära kurtnud, taipasin pumbaga korgi ise kõvemini kinni keerata – ja töötab nagu imeväel!

Võib-olla selleks, et teada, mis on sinu jaoks õige kogu eluks, tuleb teada, mis on sinu jaoks õige täna, siin ja praegu. Näiteks kui täna tundub, et ei ole olemast õigemat inimest, ei saa kaaslane olla lõpuni vale. Kui aga peas on kohe alguses väiksed küsimärgid ja otsus sünnib mõttest, et aga hetkel paremat silmapiiril ei paista, on tulekahjud kiired süttima. Ja kui palju suhteid sünnib mõttest, et unistuste printsi ei ole olemas ja suur armastus on võimalik ainult suurel ekraanil või raamatukaante vahel… Maailma kiire elutempo teeb inimesed kärsituks, otsused ajutiseks ja algused lõpusõbralikuks. Öeldakse, et igale potile leidub kaas ja endale otsitakse sobiv mõõtude poolest, küsimata, kas ma olen Hackman või Ballarini, profisari või koduköögi jaoks mõeldu.

On õige, et kui liiga kaua oodata ja valida, läheb elu meist mööda. Teisalt, kahekümnendates ei tohiks sellest isegi mõelda. On õnn olla noor just tänapäeval. Tänapäeval, mil piirid on lahti ja maailm kutsub, kõik koolid on kõigile kättesaadavad igas vanuses ja nagu ütlevad pealkirjad, on elukutset igal ajal võimalik vahetada. Olla noor ajal, mil kõik on võimalik! Isegi taevas ei sea enam piire. Ja ometi, nii paljud kipuvad oma tiibu õige varakult kärpima.

/Merlin Võsu/