Psühholoog: Ebakindlus muudab inimesed armukadedaks

Möödunud nädalate jooksul oli lugejatel võimalus esitada psühholoogile suhete teemal. Aitäh kõigile, kes kirjutasid! Siin on oodatus vastused.

Vastas psühholoog Maris Kaurov.


1) Kas teraapia abil on võimalik loomust muuta? Ma ei suuda suhteid hoida ja olen selle kõige tagatipuks jõudnud olukorda, kus mul on kolm last kolme erineva mehega. Olen alati mehi süüdistanud, aga viimasel ajal tundub, et asi on minust- mehed pole olnud joodikud või vägivaldsed, pigem lihtsalt hoolimatud egoistid. Minevikku ei muuda, aga äkki saaks mõned näpunäited, kuidas mõelda ja end muuta, et enam ei komistaks valede meest osta.

Sõna ”loomus” kuulub pigem ilukirjanduse ja teosoofia valdkonda. Psühholoogias saame rääkida isiksusest ja selle seadumustest. Kui käsitleme Sinu isiksust, siis mõtleme selle all Sinu emotsionaalseid, vaimseid, sotsiaalseid ja füüsilisi omadusi. Kuigi Sinu isiksust võib kirjeldada tuhandete sõnadega, võib need jagada tinglikult viide kategooriasse. Nendeks on: neurootilisus, ekstravertsus, meelekindlus, sotsiaalsus, avatus kogemusele. Neurootilisus tähendab kalduvust kogeda negatiivseid emotsioone nagu näiteks viha, hirm, süütunne, kurbus. Ekstravertsus tähendab kalduvust kogeda positiivseid emotsioone. Sellised inimesed on aktiivsed, enesekindlad, jutukad. Meelekindlus tähendab tahtekindlust, planeerimisvõimet, sihipärast tegutsemist. Meelekindel inimene kontrollib oma soove ja impulsse. Sotsiaalsus on seadumus olla sõbralik, abivalmis, omakasupüüdmatu, leplik, usaldav teiste inimeste suhtes. Avatus kogemusele on seadumus, mis paneb inimest huvi tundma nii ümbritseva maailma kui ka oma sisemaailma vastu. Ka Sina soovid ennast analüüsida, enda kohta rohkem teada saada.

Need viis seadumust on ajas väga püsivad, st nad muutuvad inimese elu jooksul väga vähe. Kahjuks ei suuda erinevad välismõjud nagu kultuur, kasvatus ja elusündmused neid muuta. Kui Sina näiteks oled leplik ja usaldav, siis oma olemuselt selliseks Sa ka jääd. Vastavalt oma seadumustele valib inimene keskkonna, mis talle sobib. Inimene püüab suisa oma keskkonda muuta nii, et see sobiks tema seadumustega.

Kindlaks on tehtud, et madal sotsiaalsus ja kõrge neurootilisus võivad viia vähese rahuloluni lähisuhetes, võivad põhjustada konfliktsust ning isegi kuritarvitust.

Seadumus on Sinu püsiv kalduvus sarnastes olukordades kindlal viisil tegutseda, mõelda, tunda. Näiteks valid Sa endale ikka ja jälle teatud tüüpi mehi jne. Võid mõelda, mis on olnud Sinu mõtetes, tunnetes ja tegudes sarnane erinevate suhete puhul.

Kui Sa pole oma praeguse olukorraga rahul, siis ei tähenda eelnev teadmine seadumustest, et kõik toimub Sinust sõltumata. Näiteks saad muuta oma harjumusi, väärtushinnanguid ja huvisid. Alati on võimalik muuta käitumist. Mida paremini tunned iseenast ja oma lähedasi, seda tõhusamalt oskad analüüsida ja ennustada enda ja nende tundeid, mõtteid ja käitumist. See omakorda aitab langetada õigeid otsuseid. Enda tundmaõppimise protsess on aga pikk ja võimalik, et ka vaevaline. Heaks abimeheks sellel teel võib olla Sulle psühholoog, kes tegeleb Sinuga individuaalselt või grupis.

 
2) Kust võiks leida head psühholoogi/psühhiaatrit, kes tegeleks veidi nii seksi, suhete kui ka igasuguste teiste muredega (nt paanikahoog)?

Sõltub Sinu elukohast ning summast, mida oled nõus kulutama. Kui elad Tallinnas, siis võid pöörduda SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse. Psühhiaater oskab määrata vastava psühholoogi. Tavaliselt on psühholoogid spetsialiseerunud - nt paanikahäirega tegeleb kognitiivkäitumisterapeut, peresuhetega pereterapeut ning seksuaalprobleemidega seksuoloog. Infot erinevate teraapiate kohta võib leida leheküljelt:

http://www.teraapia.com/index.php?topic=103&info=1

3) Oleme mehega juba üle 2 aasta koos olnud. Viimasel ajal (ma arvan, et rohkem kui pool aastat nüüd) ei ütle ta mulle, et mind armastab. Olen tema käest küsinud, miks see nii on. Tema sõnul ei väljenda ta oma armastust sõnade, vaid tegudega. Kuid siiski tahaks vahel ka neid sõnu mehe suust kuulda. Ma ei usu, et ta mind petab, aga vahel hakkan mõtlema, et äkki me ei ole enam mitte armastusest, vaid harjumusest koos. Kuidas soovitaksite edasi tegutseda? Leppida, et mehele ei meeldi oma tundeid sõnadesse panna või arvate, et on tegemist sügavama probleemiga?

Kui tunnete, et mehe käitumine on igati armastav ja toetav ning teie suhted ei näita muid jahtumise (teineteisest kaugenemise) märke, siis pole muretsemiseks põhjust. Mees võib tunda, et teie suhe on kindel ning ei pea vajalikuks pidevat sõnalist kinnitust. Ei tasu oodatud sõnu mehelt välja pressida. Suhte arenedes selle iseloom muutub, kirg asendub paratamatult sõpruse ning mingil määral ka harjumusega. See ei tähenda aga, et suhet ei võiks turgutada, sellesse uudsust ning põnevust tuua. Kehtib ikka vana tõde – mees armastab silmadega, naine kõrvadega. Kuid oma soovi, tundeid sõnadesse panna, ei tule teil veel seepärast alla suruda. Võib-olla innustab see kunagi ka teie meest.

4) Olen 18-aastane tüdruk ja olen suhtes endast 2 aastat vanema mehega. Ta käib Soomes tööl, nii et näeme teineteist kahjuks väga harva. Kuid kui ta Eestis on, siis ta ainult vingub, et aega pole. Aga mul ju ei olegi kogu aeg. Mul on väga karm ema, kes sunnib mind kodus istuma ja mu poiss minu kodus ei käi, kuna mu ema, nagu öeldud, on väga kuri. Mida küll teha, et nii minu ema (kes ütleb, et ta pole ju õige mees) ja minu poiss mõlemad rahul oleksid?

Muretsed oma ema ja poisi tunnete ja heaolu pärast. Aga mida Sa ise soovid või suhtelt ootad? Väljenda emale selgelt, kui tihti soovid oma poisiga kohtuda ning kui palju aega talle pühendada. Selgita, millised on Su tulevikuplaanid ning millist rolli mängib nendes see noormees. Kui võtad täiskasvanu rolli ning arutad emaga asjalikult neil teemadel, võib juhtuda, et ka ema hakkab Sinusse kui täiskasvanusse ning otsustusvõimelisse inimesse suhtuma. Uuri, miks ema Su mehesse tõsiselt ei suhtu. Kuulnud tema põhjendusi, saad oma seisukohad välja öelda.Vajadusel pange paika mingid kodukorda puudutavad reeglid. Kehtestavalt võiksid käituda ka noormehega. Ära unusta iseennast seal suhete sasipuntras!

5) Mul on selline probleem, et olen lihtsalt kõik kaotanud tänu enda poisile. Olen nüüd abiturient ja poisiga koos olnud 3 aastat. Kunagi oli mul sõbrannasid, käisin trennides, õppisin jne. Nüüd ma pühendunud täiesti talle. Sõbrad unarusse jäänud, trennist ära tulnud, midagi ei viitsi ega taha teha.Tahan olla igal võimalusel ainult temaga, jätan kasvõi õppimata ja endale tegelikkuses olulised asjad unarusse. Ma olen sellest probleemist hakanud aru saama, aga lihtsalt ei suuda kuidagi lahendada seda. Näiteks kui ta mulle helistab, et tuleksin tema juurde või et läheksime kuskile koos (me ei ela veel koos), siis olen kohe nõus, kuigi mul oleks vaja esmalt muud teha. Aga tema suudab mulle ei öelda, kui tal vaja midagi teha, ütleb et näeme homme kullake, et tal täna on vaja nt mingi töö ära teha. Ma kardan, et ei suuda talle hingamisruumi anda, äkki tüdineb minust veel äragi? Ta saadab igal õhtul smsi või helistab, et head ööd ja et armastab mind. Selles suhtes on ta väga hoolitsev ja hea. Ma ei oska kuidagi seda lahendada, et ma nii temas kinni poleks ja mõtleksin normaalselt, et kui vaja õppida siis õpin, mitte ei jookse kohe kui ta tahab. Millest alustada? Veel olen ma muutunud täielikuks kontrollijaks, ma tean, et ta läheb sõpradega välja õhtul, aga ikka muretsen ja kardan, et äkki on mõni naissoost isik ka, et ei tea mis saab kui mu mees talle meeldiks jne.Samal ajal kui tema väljas on sõradega või lihtsalt peab midagi tegema, siis ega ma ise ei võta midagi ette, mul pole isegi seda tunnet, et jess, saangi nüüd kellegi teisega minna kohvitama või midagi muud tegema. Ma lihtsalt ootan ja elan talle. Kohutav, olen nii noor, kuidas tahaksin olla vabameelne ja et usaldaksin teda, mudugi täielikult ka ei tohiks igaksjuhuks usaldada aga siiski väga palju rohkem, kui mina teda usaldan.

Tundub, et oled veel pärast kolme tutvuseaastat nagu äsjaarmunu. Mõnes mõttes on sellised tugevad tunded positiivsed, kuid võivad pikapeale pöörduda Sinu vastu. Sinupoolne suhe sarnaneb üha enam sõltuvussuhtega, oled sellest ka ise aru saanud. Seega on küsimuseks, kuidas leida taas iseennast ning millest alustada. Milline on just esimene samm, polegi nii oluline kui tõsiasi, et see samm tuleb ka reaalselt astuda. Tuleb lihtsalt tegutsema hakata. Laenuta või osta mõni eneseabiraamat, mis käsitleb enesekehtestamist. Nii saad kehtestavaks suhtlemiseks konkreetseid näpunäiteid. Pane end kohe kirja oma lemmiktrenni. Lepi sõbrannadega kokku kohtumine. Abituriendina on muidugi esmatähtis õppimine. Sea enda jaoks reegel, et kohtumised ei tohi takistada õppimist. Kui said oma noormehega tuttavaks, siis köitis teda Sinu juures vast ka Su iseseisvus. Su isiklikud käigud ja tegemised lisavad Sulle vaid väärtust ning teevad ka veidi kättesaamatuks ja huvitavaks. Sa ei tahaks ju ka, et noormees pidevalt Sind varjuna saadab ning unustab oma kohustused ning töö. Eelnev ei tähenda, et peaksid oma tundeid kuidagi kunstlikult jahutama, muutuma vabameelseks või kellekski teiseks.

 
6) Oleme mehega olnud koos peaaegu 3 aastat, meil on väike laps. Me tülitseme päris tihti. Kõige suurem probleem on see, et varem elasime Pärnus, aga minu soovil kolisime Haapsallu. Mu mees aga ei suuda sellega leppida, põgeneb koguaeg Pärnusse oma sõpradega jooma. Ma ei tea enam mida teha, ta kinitab mulle koguaeg et armastab meid ja tahab meiega elada. Aga ma ei tea. kuidas ta Haapsaluga leppima panna, sest mina Pärnusse tagasi ei suuda minna.

Kooselu nõuab kompromisse. On mõistetav, et mees igatseb oma harjumuspärast sõpruskonda. Kuna Haapsallu kolimise tagamaad kirjas ei selgu, siis on keeruline järeldusi teha. Kas Haapsalu on Su lapsepõlvekodu või elab seal Sinu jaoks keegi oluline inimene või on seal töökoht? Võiksite korraldada nö ajurünnaku ning pakkuda mõlemad välja lahendusvariante. Kuulake ära teineteise seisukohad – mis antud olukorras häirib, mida saab muuta, millega tuleb leppida. Austage üksteise arvamusi ning püüdke end asetada teise olukorda.

7) Selline mure, et olen oma mehega koos juba üle aasta ning ei lepi sellega kui tema väljas käib ja mina pean kodus istuma. Kui me mõlemad erinevates kohtades väljas mingil istumisel vms oleme, siis on kõik korras, sest ma suhtlen inimestega ja ei mõtle sellele pidevalt, aga kui tema välja läheb ja mina koju jään, sest kõik mu sõbrad/tuttavad istuvad kodus või on kuhugi ära sõitnud, siis hakkan ma üle mõtlema ning muutun armukadedaks ja üldse ei kannata seda, kui temal minuta kuskil lõbus on. Tean, et see on vale, aga mida ette võtta, et seda muuta? Ja kuidas ma sellele küsimusele vastust saan? Oma emaili ei tahaks väga siia kirjutada, aga vastust tahaks küll.

Kirjutad, et oled suhtes juba üle aasta. Tegelikult võib siin veel rääkida noorest suhtest, suhte algstaadiumist. Siis on armukadedus loomulik nähtus. Seda põhjustab egoistlik püüd teist inimest omada. Ütled ka ausalt välja, et Sulle ei meeldi kui mehel on ilma Sinuta lõbus. Kui armastus on juba sügavam ja isetum, on võimalik rõõmu tunda ka teise rõõmust. Armukadedus on märk ebakindlusest. Aja jooksul võiksid tunded süveneda ja usaldus kasvada, siis kaob ka armukadedus. Natuke armukadedust on normaalne, see on signaaliks, et partnerist hoolitakse, et ei olda ükskõikne. Alati võiks eristada mõtted ja kujutlused tegelikest faktidest.

Haiglasest armukadedusest võib rääkida alles juhul, kui armukadedus sisaldab kujutletud ähvardusi ja ohte, jälitusluulust tingitud kahtlustusi ja kalduvust kontrollida oma partnerit ja kõiki temaga seotud olukordi ning asju oma kahtlustuste kinnitamiseks. Haiglaslikult armukadeda inimese käitumisele on iseloomulik partneri vihane süüdistamine ja kahtlustamine võimalikus truudusetuses, kõikvõimalike nn "süütõendite" kogumine ja püüd sunniviisiliselt panna teda rääkima "tõtt". Haiglaslikult armukadeda peas pöörlevad kogu aeg ettekujutused solvangutest ja petmistest, ta kahtlustab pidevalt partnerit, süüdistab ja tahab teada üksikasju "juhtunust" - ükskõik, kas midagi on juhtunud või ei.

8) Tere! Kuidas saada suhtlemisoskamatud inimesed suhtlema? Tean, et pean olema ise targem suhtleja, aga kui tõesti pole võimalik neid kuulama panna, ilma et nad iga kord end õigustaksid, isegi siis kui nad on tõesti süüdi oma tegudes?

Küsimus on lühike, kuid vastata sellele raske. Vägisi ei saa kedagi suhtlema panna, eriti veel inimesi, kes ei oska suhelda. Kirjast kumab võimetu viha või pahameel, et asjad ei liigu kirjutajale sobivas suunas ning et teised ei kuula Su seisukohti. Suhtlema õppimine, eriti veel argumenteeritult väitlema õppimine nõuab palju tööd ning on üsna pikk protsess. Võid otsida netist suhtlemistreeninguid või raamatukogust suhtlemisõpikuid. Suhtlemise, nagu ka teiste oskuste puhul, teeb ainult harjutamine meistriks.

Huvitavat lugemist võid leida järgmiselt leheküljelt: http://www.stability.ee/index.php?page=280&

9) Ka minul mure seksuaalsusega, nagu eelnevalt ka juba siin kõlanud. Elame mehega koos juba 3 aastat ja kasvatame tütart. Armastame teineteist väga ja ka läbisaamist ei saa laita. Oleme teineteisele toeks ning liialt mõttetuste pärast ei tülitse, ühesõnaga pealtnäha nagu kõik oleks korras, välja arvatud meie seksuaalelu. Ma ei tunne mitte mingit vajadust seksi järele vastupidiselt oma mehele, kelle aktiivsus on sama kõrge kui meie tutvuse alguses. Mina aga olen tema sõnul hellituste suhtes tõrjuv ning tihtipeale seksin teadlikult vaid kohusetundest. Oleme mehega minu tundeid arutanud ning tema seisukoht on see, et ta ei lepi sellega, et mina temaga vaid kohusetundest olen ning järeldus see, et pean midagi endaga ette võtma. Ja nii ongi, et mitte talle muret valmistada, siis tuleb ette teesklemist, et kõik on ok, kuigi sisimas ma protsessi ei naudi. Tahan seda olukorda muuta, kuid ei tea millest alustada ning mis võiks üldse selle puhul töötada. Kui mõtlen oma tunnete peale oma mehe vastu, siis armastan teda väga ning usaldan teda, kuid seksuaalselt ei ole ta minu jaoks atraktiivne enam.

Olete väga asjalikult probleemi enda jaoks lahti seletanud ning täiesti õigel teel. On mõistetav, et armastav mees ei lepi teesklusega, vaid soovib ehedaid tundeid. Meenuta, kas muutused on aset leidnud pärast mingit kindlat sündmust, nt sünnitust. Kui jah, võiksid pöörduda esmalt naistearsti poole. Järgmine etapp oleks seksuoloog. Tore, et julgete abi otsida ja tegutseda!

10) Mul on üldine küsimus- kui paljude juhtudel võiks öelda, et perenõustamine psühholoogi juures aitab? Mis on tõenäosusprotsent? Kui inimesed ei sobi, siis tuleks vist ikkagi lahku ju minna, mitte hakata ohverdama end ja sobitama teisega.

Perenõustamise eelduseks on mõlema soov suhet jätkata. Pereteraapia aitab end ja oma pereliikmeid paremini mõista ning aktsepteerida. Nõustamisele ei tohiks minna hoiakuga,et niikuinii ei sobi, kõik on juba ette hukule määratud, keegi sunnib mind end ohverdama jne. Kui kaks inimest kunagi tutvusid, järelikult oli mingi ühisosa, mis neid sidus. Täpsemat infot (ka nt. lahutusteraapia kohta) võib leida järgmiselt leheküljelt:

http://www.insait.ee/?a=page&subpage=44191adee906992cbd410

Vastava statistika otsimine on antud juhul liiga ajamahukas. Küll aga on kindlaks tehtud, et pereteraapia on efektiivne probleemsete noorukitega perekondades. Tõenäosuse arvutamiseks on siin liiga palju muutujaid. Tõenäosusteooriat õppinud inimene mõistab järgmist lauset: sündmus kas leiab aset või mitte.

11) Tere. Olen olnud suhtes pea 2 aastat, olen 17. Mees mul 22. Koos oleme elanud aasta. Kuid viimasel ajal on mul tunne, et kõik kukub koost. Iga väiksema asja pärast on meil tüli. Me nagu ei mõistaks teineteist, kuigi samal ajal me armastame ja koos on hea olla (see aeg kui ei tülitse siis). Nagu oleks rutiinne asi. Ja veel ma virisen tema kallal päris palju... ometi ei tee ta midagi valesti. Ja tema ühe naistuttavaga keelasin ka suhtlemise. See naine oli tema eks, ja kui nad msn-is suhtlesid, siis mees itsitas ja flirtis temaga. See suhtlus kadus. Kardan, et oma vingumistega ja käskimistega võin kaotada ühel päeval oma kallikese.. Ma nagu mõistan ennast, aga samas mitte.. :(

Oled alustanud väga noorelt püsisuhet. See on lõiganud Sind ära lapsepõlvest ning asetanud juba täiskasvanu rolli. Vanuseliselt oled arengustaadiumis, kus alles luuakse alus identiteedile. Sa alles otsid vastust küsimusele, kes Sa oled, miks Sa selline oled jne. Sa pead leidma endale erinevaid rolle – sõbra- ja partneriroll, ametiroll jne. Tavaliselt Sinu vanuses alles tekib soov midagi saavutada. Oled veel otsimisperioodis. Seda kinnitab ka kirja viimane lause.

Seega võiksid esmalt keskenduda enda arendamisele, sõpradega suhtlemisele, tegevustele, millega on hõivatud Su eakaaslased. Kui Sul on iseendaga huvitav, ei pea Sa elukaaslase külge klammerduma, ega teki ka rutiini. Keskendu positiivsele – te armastate üksteist ning koos on hea olla.

12) Tere! Olen kaks aastat abielus. Abielu alguses olid pidevad tülid, mille tõttu ilmselt oleme abikaasaga teineteisest eemaldunud. Meil on küll viimased aasta aega olnud rahulikuks kooseluks, aga meid ei ühenda peale ühise kodu ja sõrmuste sõrmes enam eriti miski. Elame koos nagu õde ja vend. Samas see on turvaline ja rahulik variant. Tõsisem probleem on seksuaalelus, me pole voodit jaganud juba üle poole aasta. Oleme sellest rääkinud ja mees ütleb, et eelnevad tülid on ilmselt selle põhjustanud, kuid alati ütleb, et kõik saab korda. Olen pakkunud talle varianti, et võtame sel perioodil siis vabamalt ja ärme pane teineteisele pahaks, kui teistega seksime, sest seks on osalt ka füüsiline vajadus ja on enesepiinamine elada nii koos, et ise ei taha ja teistele ka ei anna. Sellepeale jättis ta mu endiselt ooterežiimile. Nüüd olen teda petnud. Mul on kodus puudu seksist ja seetõttu ka hingelisest lähedusest ja mõistmisest. Olen seda teadlikult otsinud mujalt, teiste meeste juurest. Kahel korral. Ja mul ei ole mingeid süümepiinu, sest minu arvates mu mehe käitumine on minu ahistamine. Vaimne eelkõige. Samas need, kellega teda petnud olen, on siiani mulle head sõbrad ja minu jaoks alati olemas. Hetkel olen ise eemale tõmbunud igasugusest suhtlemisest, et veel proovida oma mehega asju korda saada. Mida arvate üldse sellisest abielust, kuidas ja kas üldse on võimalik veel midagi muuta? Ja palun soovitage head psühholoogi Tallinnas, keda saaksin reaalselt külastada! Aitäh!

Midagi muuta on ikka võimalik, eelduseks on mõlemapoolne siiras soov. Oled suhte ajaloo ja omapoolse nägemuse, mõtted, tunded ja teod mõistetavaks teinud. Nüüd oleks vaja veel olukorda näha mehe vaatevinklist. Mida täpsemalt mõtleb ta lausega:”kõik saab korda”. Kas ka tema otsib füüsilist suhet mujalt? Kas on võimalus, et mehel on terviseprobleeme, mis takistavad vahekorda? Seega on mitmeid vastuseta küsimusi. Võibolla vajaksid analüüsimist ka suhte alguses aset leidnud tülid. Seega on psühholoogi külastamine mõistlik valik.

Soovitan infot järgmiselt lehelt: http://www.teraapia.ee/?topic=103&info=1

Sealt vaata täpsemalt pereteraapiat, nii jõuad lõpuks ka vajalike kontaktideni. Kedagi konkreetselt eelsitada poleks minu poolt sobilik.

 
13) Lugedes eelnevaid kommentaare mõistsin, et minu probleem ei erine kuigi palju teiste omadest. Olen 17-aastane tüdruk, kes on nüüdseks juba aastapikkuses suhtes. Minu mees on minust aasta vanem ja temalegi on see esimene suhe. Asi, mis tuli mulle üllatusena, on mu täielikult vallutanud armukadedus. Ma ise ei teadnudki, et nii haiglane armukadetseja olla võin. Ma pidevalt kardan, et mu mees kohtub minust ilusama naisega. Kuigi ta väidab, et mina olen see kõige kõigem. On olnud ka sitatsioone, kui mul tõesti on olnud põhjust olla armukade, näiteks ühel sünnipäeval tantsis ta ühe tüdrukuga nii, et tema käed olid selle tüdruku puusadel. Või näiteks ükskord, kui väljas käisime, oli tal pidevalt silmiside ühe teise tüdrukuga. Selliseid asju on olnud muidugi küll ja küll, aga kui ma nendest rääkima hakkan, siis tal on alati perfektsed vabandused. Selle tantsimise kohta ütles ta, et tüdruk ise palus endaga tantsida ja minu mees ei osanud mitte kuhugi oma käsi panna ja nii läks. Selle silmside asja salgas ta kohe maha, tema väitis, et nii pole kunagi olnud. Ega ma sellist asja ju ette ei kujuta! Kuidas ma saan veel teda usaldada? See armukadedus on mu totaalselt hävitanud. Ma nutan peaaegu iga päev, nuhin tema arvutis ja mobiilis, kuid ikka kõik on halvasti. Tema arvab, et teen mõttetutest asjadest probleemi ning saab hoopis vihaseks, kui jälle nutan. Tegelikult on meil palju ilusat ja head ka olnud. Reisid soojale maale, suvised seiklused, seksuaalne pool on meil ka 100% aktiivne ning see ei ole kunagi vähem kui ülimalt suurepärane. Samas vahel on mul tunne, et ma lihtsalt lähen hulluks sellest pidevast armukadetsemisest. Ma isegi ei suuda kannatada väljendit "ilus naine". Ma olen ka ise kaalunud psühholoogi juurde minekut. Aga üks asi millest ma aru ei saa on see, et miks on vaja naistel, kes isegi ei pruugi olla vallalised, minu mehe kui hõivatud mehe ümber tiirelda, talle pidevalt kuskil kõrva sosistada "sa lõhnad nii seksikalt, tahaks sind lakkuda" või lihtsalt "kogemata" peale koperdada või mida iganes. Meessoost isikud, kõik sõbrad ja austajad, on peale minu suhtesse astumist täiesti ära kadunud. Minu arvates on nii, et kui sa tahad mingist mehest lahti saada, siis ütle talle lihtsalt, et sul on mees ja sa ei näe teda enam kunagi. Naisi ei heiduta see üldsegi, vahel tundub, et neile lausa meeldiks armukese rollis olla. Aga jah, et põhiline probleem ongi siis minu haiglane armukadedus, mis tegelikult on tihtipeale ka põhjendatud, aga ma väljendan end liiga agresiivselt ja see jätab haige inimese mulje. Mida teha, kui suhtes puudub usaldus? Kuidas see tekitada? Ma ei saa üleöö lihtsalt temas kindel olla. Ta võiks seda kuidagi tõestada, aga isegi kui ta teiste naistega ei maga, ajab mind ikka närvi, kui nad teda katsuvad ja siis arvavad, et nüüd nad minu selja taga mu mehe endale saavad. Mu mees on tegelikult ise ka kurtnud, et ta ei saa mitte midagi teha, et nii on, ta isegi on kaalunud end ära armistada, et teised naised meist eemale hoiaksid.

Suur samm paremuse poole on juba sellega astutud, et tunnistad oma armukadedust. Kindlasti ei vii edasi pidev kontrollimine, kahtlustamine, info kogumine, süüdistamine. Kui Su peas keerlevad mõtted võimalikest puudutustest ja petmistest, püüadki neile igal viisil kinnitust leida. Sind häirinud intiimsest kehakeelest oled juba oma noormehega juttu teinud, ta on Su muret mõistnud ning väljendanud, et viibib Sinuga nö. ühes paadis.

Usaldus tekib ajaga. Praegu tuleb endaga veidi tööd teha. Pead mingil viisil enesekindlust juurde saama. Igavesti ei saa end ju teiste naistega võrdlema jääda. Alati võib mõni modell Sinust füüsilises mõttes täiuslikum olla. Kuid Sa pead olema veendunud, et just oma noormehe jaoks oled Sina see õige. Tegele mingi huvialaga, tundes end võimekana, tuntakse ka vähem armukadedust. Inimesed, kes pole endaga rahul, kes tunnevad end tarbetuna, võivad oma segaseid tundeid korvata väära käitumisega.

On positiivne, et saad oma tunnetest ja hirmudest partneriga rääkida. Kui olukord Sinu jaoks ei lahene, võiksid külastada ka psühholoogi. Sul on õigus – hõivatud mehele pole tõesti viisakas kahemõttelisi jutte rääkida. Aga see on juba võõraste inimeste probleem. Sellise käitumise muutmine pole enam Sinu võimuses. Võid selle nõrga koha pöörat hoopis oma tugevuseks – tunne heameelt, et Su elukaaslane on atraktiivne ka teiste jaoks, samas aga vaid Sinuga seotud. Kui ta on valinud kõigi teiste hulgast just Sinu, peaks ka see teadmine enesehinnangut tõstma.

 
14) See pole küll lähisuhte probleem, pigem minu isiklik probleem- ma nimelt väsin inimestest, vajan üksi olemist aeg-ajalt. Elan koos oma ema, lapse ja mehega, ning tulen igal õhtul koju nii hilja kui võimalik, lihtsalt ei kannata seda kisa ja kära- üks vahib telekat, teine lobiseb kogu aeg telefoniga, kolmas lihtsalt kisab. Unistan, et saaks olla nagu vanasti- üksi kodus, küünal põleb, muusika mängib vaikselt, mina loen midagi... kuskile minna kah ei ole, et seda oma unistust ellu viia. Mida teha? Kas saaks kuidagi leppida selle pereeluga?

Selline rahulolematus võib muutuda lähisuhteprobleemiks. Kui Su isiklikud vajadused on rahuldamata, ei jõua Sa ka ennast teistega jagada. Piltlikult öeldes – tühjast tassist pole midagi valada. Seda seletab hiline kojutulek ja muu vältiv käitumine. On täiesti loomulik, et inimene vajab aega iseendaga olemiseks. Pereelu on paratamatult midagi muud kui üksi elamine, aga ka pere kõrvalt on võimalik hea tahtmise juures aega leida. Räägi oma soovidest rahulikult mehe ja emaga, paku mingeid omapoolseid lahendusvariante. Nt. teatud aegadel on ema lapsega õues või tuttavate pool, mees spordib või on sõpradega. Siis saaksid olla omaette.

15) Mida teha mehega, kes ei suuda suhteid hoida, vaatab teisi naisi. Kas lihtsalt minna lasta? Kas mehed ( ja ka naised) üldse rahunevad maha ja kui on harjunud paljudega suhtlema ja suhteid vabalt võtma, kas on variant, et see muutub?

Vanad harjumused on visad kaduma. Selleks on vaja väärtushinnangud ümber hinnata või mõnd muud olulist tõuget. Kui mees on nõus, võiks külastada pereterapeuti.

16) Üle 5 aasta kestnud suhe, 2 last ning absoluutselt ei ole seksuaalset tõmmet. Tunnen, et olen aseksuaalne. Muidu on kõik super, lapsed juba suuremad, kõik toimib - ideaalne suhe. Päris kindlasti ma armastan oma meest ja ta pakub mulle kõike, mida ma vajan, aga ( kahjuks ei kuulu minu vajaduste hulka seks ja üleüldse ka lähedusega probleeme). Mees on üle keskmise igas mõttes, kuid saan ka tema vajadustest aru...raske on.

Hea, et oskad hinnata oma toredat perekonda. Seda tuleks hoida. Soovitan külastada seksuoloogi, saad kindlasti abi.

17) Olime koos olnud 3 kuud kui ta pidi minema Eesti teise otsa (armukade ning solvub suht kergelt...). Tundub nagu ta kaugeneks minust meelega, et mitte haiget saada, samas kirjutab igatsusest minu vastu luuletusi. Kuid kokkusaamistega probleem- tema jõulude ajal vaba, aga mina kinni ja muul ajal peab tema tööl olema, kui mul vaba ja aastavahetusel, kus mina tahaks koos temaga olla, läheb tema ära.

Põgenemine olukordadest ja inimeste eest on tõesti üks psühholoogilise kaitse liike. Tõenäoliselt mitte kõige mõistlikum. Hetkel võid nautida olukorra luulelist romantikat, igatsust. Tegelik elu nõuab kahjuks otsuste langetamist, teatud lahenduste leidmist, konkreetsete sammude astumist.

 
18) Minul selline probleem, et ma tihtipeale lausa otsin elukaaslasega probleeme. Tema on 26, oleme koos olnud 3 aastat. Tekitan probleemi võrdlemisi tühjast asjast, tihtipeale läheb tüli väga suureks, kuid kokkuvõttes lepime ikka ära. Ma ei suuda analüüsida enda käitumist - miks ma tekitan probleeme? Aitäh!

Üheks võimaluseks on, et oled histriooniline isiksus, armastad draamat ja seiklusi. Sulle ei meeldi rahulik, igav elu. Kui probleem Sind või Su lähedasi olulisel määral häirib, võiksid külastada psühholoogi.

19) Me olime tutvumise alguses nii armunud, tegime kõike koos, käisime igal pool koos,meil oli unistuste suhe. Nüüd, mil 1,5 aastat tagasi sündis laps, on kõik täiesti peapeale pööratud, ainult üks rutiin, pole õiget sksuaalvahekorda, mees pidevalt napsutab, õiendab minuga. Käisime koos kruiisil, arvasin et see parandab meie suhet, aga me praktiliselt ei näinudki teineteist kruiisil. See suhe on ennast täiesti ammendanud. Ma ei tea, mida teha!

Tõenäoliselt pole end ammendanud suhe, vaid te ei oska uues (lapsevanema) rollis paarisuhtele piisavat tähelepanu pöörata. Pooleteistaastane laps nõuab palju energiat ja tähelepanu, ca aasta pärast läheb kergemaks  Vahepeal tuleb aga ka elada ja hakkama saada. Kui te käisite puhkamas ilma lapseta ja see ei lähendanud teid teineteisele, siis tuleb suhtega rohkem tööd teha ning soovitan psühholoogi. Mehe napsutamisel ja tõrksal olekul võivad olla ka põhjused, mis pole suhtega seotud – probleemid tööl jne.

20) Kas poistele läheb peale see tüdruku "natuke salapärane olek" jms (avameelsus ja siivutu huumor)? Või sõltub see täiesti poisist?

Sõltub poisist ning sellest, mis tüüpi suhet soovid arendada. Kui soovid olla kambajõmm, siis teine variant, kui tahad romantilist suhet, siis pigem esimene. Ebaviisakus ja ropendamine on igal juhul inetu ja labane. Ole siiras ja jää iseendaks.

21) Me mehega ei veeda üldse aega koos. Suhte alguses seda probleemi ei olnud. Kuid nüüd ta kas ei viitsi või tal on muud probleemid. Mida teha? Koos oleme nädalas umbes 2 päeva. Komplimete ei tee ka peaaegu üldse. Ma ei tunne, et ta armastaks mind. Justkui ärakasutamise tunne tekib. Sellega kaasneb muidugi ka depressioon. Mida teha? Kas selline on siis armastus?

Armastus eeldab austust ja hoolimist. Kahtlemata muutub suhte arenedes ka selle iseloom. Kirg ja armumine asenduvad kindla suhte ning armastusega. Armastust ei saa nõuda, samuti komplimente välja pressida. Pane end korraks mehe asemele. Mida tema võiks tunda? Kas ta saab Sinult piisavalt kiitust, komplimente. Kas oled omaltpoolt teinud midagi, et veedaksite rokem aega koos? Kas oled oma välimuse eest hoolt kandnud, midagi põnevat süüa teinud, ellu romantikat toonud? See loetelu pole kindlasti mõeldud etteheitena, pigem mõtlemisaineks.

22) Mees ei hooli enam meie väikesest 3aastasest lapsest, ta hoolib vaid oma pärsia kassist. Kui laps midagi teeb, saab kohe pahandada ja tehakse haiget!

Kuna kasutad väljendit ”enam”, võib järeldada, et varem oli teisiti. Mis oli varem teisiti kui praegu, mis põhjustas muutuse? Võimalusi on mitmeid. Nt. kui kass tuli perekonda lapsest hiljem, võib mees tunda end ainuvastutavana kassi eest. Kui koer on karjaloom, siis kass valib pereliikmetest ühe, kellesse suhtub kui oma emasse. Mida enam loomaga tegeldakse, seda tugevam side temaga tekib. Sama kehtib ka lapsega tegelemise puhul. Tavaliselt on põhiliseks kasvatajaks ema, seepärast on ta ka lapsesse rohkem kiindunud. Seega võib olla üheks lahenduseks pakkuda isale lapsega erinevaid ühistegevusi. Nii tugevneb ka nendevaheline side.

23) Kuidas teha nii, et mees jooks vähem? Kas peaks iseend muutma või teda muutma hakkama? Ta joob paar-kolm korda nädalas (nädala sees 3-4 õlut, nädalavahetusel viin).

Kui alkoholi tarvitamine ei takista tööalaste kohustuste täitmist, siis pole oodata, et pereväliselt keegi sellele tähelepanu pöörks. Seega on mure mõistetav. Kõigepealt võiks leida põhjuse(d), mis tõukavad alkoholi tarbima. Kas selleks on vajadus kiiresti lõõgastuda, muu huvitava tegevuse puudumine, harjumus, sõltuvus? Selleks, et lõõgastada tahtele allumatud lihased, piisab vaid neljakümnest grammist kangest alkoholist. Tavaliselt sellise kogusega ei piirduta. Pere saab aidata sellega, et leiab napsutamisele huvitavaid asendustegevusi, milleks võiksid olla koos sportimine, matkamine või jalutamine, kodu remontimine jne. Asjakohast lugemist võib leida järgmiselt leheküljelt:

http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=8879

24) Kuidas saab olla mehel tähtsam tema perekond kui oma enda naine?

Selline hoiak sõltub suuresti kasvatusest ning mehe enda päritolupere rollimudelitest. Nt kristlik õpetus väidab, et pärast abiellumist peab mees hoidma naise poole, kellest saab siis tema ainus perekond. See ei tähenda muidugi, et päritoluperekonda ei austata.

25) Tunnen, et mu elukaaslane ei pööra mulle piisavalt tähelepanu, nt ei kallista vms piisavalt, tal ei tule ühtegi mõtet pähe, et koos kusagile minna vms. Need mõned korrad, kui oleme käinud kuskil, olen mina ise pidanud plaani välja mõtlema.

Tihti on nii, et suhte alguses inimesed pingutavad, näitavad end parimast küljest, hoolitsevad oma välimuse ja sõnaosavuse eest. Passiivsemad inimesed püüavad olla energilisemad ja ettevõtlikumad, kamandajad hoiavad end vaos, egoistlikud suruvad oma ego alla jne. Suhte arenedes ärevus väheneb, pinge kaob ning inimesed muutuvad jälle iseendaks. Tegelikult on ju tore, kui tahetakse paremaks muutuda. Probleem võib tekkida kooselus, kus üks või mõlemad pooled on jätnud endast alguses oluliselt ebarealistliku mulje. Hiljem võib tegelikkus pettumuse valmistada.

26) Mind ajab viimasel ajal kõik närvi. Ma suudan isegi igast tühisemast asjast oma elukaaslasega tüli norida jne. Tean isegi, et mingi mõttetu asja pärast ei peaks tüli kiskuma jne, aga ma ei tea, ma lihtsalt ei saa teisiti. Kuigi eelnevalt võin mõelda ja saan aru, et nii ikka ei ole vajadust üldse teha, aga siis ikkagi.

Püüa selgusele jõuda, mis Sind tegelikult närvi ajab, proovi mõtet nii edasi arendada, et jõuaksid pahameele algpõhjuseni. See võib oluliselt erineda sellest olukorrast või asjaolust, mis oli Su pahameele ajendiks.

 
27) Kuidas üle saada kartusest meestega suhtlemisel? Ma saan aru, et selleks peab ise endaga tööd tegema, aga ei oska alustada kuskilt.

Kas probleem esineb ainult meestega suhtlemisel või üldse võõraste inimestega suhtlemisel? Viimasel juhul võib olla tegemist sotsiaalfoobiaga ning aitab kognitiivne käitumisteraapia. Kui probleem on ainult meestega suhtlemisel, siis analüüsi, mis teeb Sinu jaoks meestega suhtlemise teistsuguseks kui naistega suhtlemise. Kas soov flirtida, meeldida, endast mingit kindlat muljet jätta vm. Suhelda saab ikka vaid suhtlemist praktiseerides, harjutades. Alust nt. tuttavate meestega (sõprade, sugulastega) rääkimisest. Positiivsed kogemused lisavad enesekindlust. Võõrastega suhtlemisel jaga mõttes vestlus erinevatesse etappidesse – vestluse alustamine, pealiskaudne vestlu, teemaarendus jne. Mõtle, milline osa Sulle kõige keerulisem tundub ja miks. Jõua oma põhihirmuni. Võid ka sõbrannadega erinevatel üritustel kaasas käia. Nii näed erinevvaid suhtlemise võimalusi. Kui üksi hakkama ei saa, võid alati psühholoogi külastada.

 
28) Selline naljakas lugu, et meestega läheb mul tutvumise alguses väga sujuvalt, mõnus tore olla, aga hiljem hääbub isegi sõprus ja mina nagu loll vaikselt loodan, et asi edeneb tõsisemaks. Miks see nii on? Miks mul ei lähe asi sõprusest kaugemale? Selline tunne, nagu teistel oleks midagi, mida minul pole...

Kui see on süstemaatiline, kordad järelikult üht ja sama käitumismustrit ning ei õpi vigadest. Lihtsat ja ühest vastust sellele küsimusele pole. Kõigepealt peaks Sind nägema mõnes suhtlussituatsioonis. Suhtluse algus läheb tavaliselt libedalt, inimesed on avatud, sest tahavad teise kohta võimalikult kiiresti ja palju teada saada. Kui üldpilt on olemas, siis kas soovitakse huvitava inimesega edasi vestelda või ei paku ta millegipärast enam huvi. Püüa tajuda oma vestluspartnerit, jälgida tema ilmemuutusi, reaktsioone, sõnakasutust. Parimaks lahenduseks oleks ikkagi psühholoogiga erinevate situatsioonide analüüsimine.

29) Mul on mure, nimelt ei ole me mu noormehega veel täiselalised ja sõltume ikkagi vanematest ning hetkel on nii, et suveni ei saa me kokku, kuna ta peab oma õppimise korda saama. Kas see oleks teoreetiliselt võimalik, et peale sellist pausi oleme me veel koos, kui armastus on täiesti olemas? Ette tänades!

Armastuses on kõik võimalik. Vast saate suhelda meilitsi, kasvõi kirjateel või telefoniteel. Kui õppimistulemused oodatust kiiremini paranevad, leebuvad äkki ka vanemad ning võib asuda uutele läbirääkimistele.

 
30) Ma olen pideval masenduses, kuna tülitsen kõikide oma lähedaste inimestega. Kõige rohkem noormehega, siis ema ja sõbrannadega. Lähen kergesti endast välja ega suuda keskenduda mitte millelegi. Kõik tundub olevat vale, mida teised teevad. Olen isekas ja ei oska lähedasi armastada. See on kohutav peavalu, ma ei saa iseendast jagu. Mida teha? Kuidas olla? Olen mõelnud, et peaksin pühenduma millelegi muule ja tegelema rohkem oma asjadega, aga ma ei oska...

Tunned end päris hästi, mõistad põhjuse-tagajärje seoseid. Suures koguses isekust lämmatab empaatiavõime. Sul on raske näha asju teiste vaatevinklist. Soovitan vaadata vastust kõige esimesele kirjale. See räägib isiksuse seadumustest. Tundub, et Sul on kõrge neurootilisus (kalduvus kogeda negatiivseid emotsioone) ja madal sotsiaalsus. Sotsiaalsus on seadumus olla sõbralik, abivalmis, omakasupüüdmatu, leplik, usaldav teiste inimeste suhtes. Selline kombinatsioon võib viia konfliktsete lähisuheteni. Oma isiksust muuta on raske, küll aga võib õppida teatud situatsioonides õigesti käituma. See omakorda annab Sulle teiste poolt positiivse tagasiside ning pakub häid emotsioone. Põhjalikumaks eneseanalüüsiks vajaksid siiski psühholoogi abi.

31) Mind huvitaks see, miks mees tunnetest ei räägi . Koos oldud peaaegu aasta. Ütleb et tunded on, aga teadagi ju, et naised armastavad kõrvadega. On raske üldse nii suhtele keskenduda, kui ei tea, mida üks osapool üldse selles suhtest tahab või arvab.

Tõsi ta on, et paljud mehed ei oska oma tundeid sõnadesse panna. Proovi jälgida muid märke – kuidas ta erinevates situatsioonides tegutseb, kas ta on vastutustundlik, hooliv, tähelepanelik, heatahtlik jne. Kinnist inimest ei saa kahjuks rohkesõnaliseks luuletajaks muuta. Eneseväljendusoskust on siiski võimalik tasapisi parndada. Võiksite vahest hingelistel teemadel vestelda. Võid siis vajadusel enamasti ise rääkida. Nii harjub ta teatud sõnavaraga ja areneb emotsionaalselt. Väldi tunnete väljendamise ”välja pressimist” ning igasugust survet selles vallas.

32) Mis muudab inimesi armukadedaks? Kõik mu mehed on jube armukadedad olnud. Väga väsitav on nii koos olla. Samas mina ei ole üldse ise armukade ja ei anna endameelest meestele ka põhjust olla minu peale armukade.

Tihti leiab inimene uutes suhetes ikka ja jälle üht tüüpi inimesi. Armukadedaks muudab inimesi sisemine ebakindlus, hirm kaotada oma kaaslane, vajadus partnerit omada. Hirm võib väljenduda meeste puhul agressiivses käitumises. Hüpoteetiliseslt võime oletada, et kõik Su mehed on vägivaldsusele kalduvad, veidi türannid ning Sina ohvri tüüpi. See ei pruugi Sinu puhul nii olla, see on lihtsalt üldistamine. Sa ei pruugi üldse armukadeduseks põhjust anda, armukade inimene otsib kunstlikult põhjuseid. Nt haiglaslikult armukade (armukadedusluuluga inimene) võib oma kahtlustustes minna absurdini. Mida enam püüab teine loogiliselt oma süütust tõestada, seda absurdsemaks võivad minna süüdistusteooriad. Kui haiglaselt armukade inimene on pähe võtnud, et partner teda petab, siis püüab ta iga kaaslase käitumise paigutada oma armukadedusluulu poolt loodud teooriasse. Kuni selleni välja, et kaasa võib öösel lukustatud ukse lukuaugu kaudu käia petmas. Viimane näide pärineb muidugi haiglaseinte vahelt, kuid viitab ilmekalt armukadeda inimese mõtlemisveale.