Pulma(ta)paanika

Nagu iga veel neiupõlve pidav linnapreili, nii ka mina tundsin peaaegu et hädavajadust vaadata ära kauaoodatud järg kaua taganutetud seriaalile „Seks ja linn“. Kinno minnes olin veendunud, et terve film on üks suur pulmapuhevus ja et saalist välja astudes on kõik tüdrukud optimistlikud järgmise kaheteistkümne kuu jooksul abiellumise suhtes. Nii need, kes alles esimesi kohtinguid naudivad, kui ka need, kes juba aastaid koos elanud. Olles aga filmi ära vaadanud ja autosse istunud, valdasid mind hoopis segasemad tunded.

Pikemalt mõtlemata teen endale kell pool üks öösel suure tassi kohvi, viskan jalad arvutilauale ja haaran klaviatuuri sülle. Nii on mugavam mõelda. Pealegi, mulle meeldib pika päeva lõpus jalad üles tõsta ja väsimusel neist mõnusa surinaga välja vajuda lasta. Olles end ülimugavalt sisse seadnud, jään mõtlema, kui palju me oleme elu jooksul oma lähedastele ebamugavust valmistanud. Kui palju on naljatatud kolleegide paari lisakilo üle teadmata, et nad on esimesi kuid beebiootel. Kui palju on küsitud üksikute käest, millal pulma saab. Kui palju oleme pahaaimamatult olnud täiesti taktitundetud? Ja kui palju otsuseid oleme teinud, et ise selliseid ebamugavusi vältida.

Mõne inimese jaoks on lihtne eluks kaaslast leida ja ta leiab ühe kaaslase teise järel. Mõnele sajab abikaasa lausa sülle, näiteks käib tulevane kaasa nii kaua peale, kuni lõpuks jah-sõna käes. Mõnel läheb aga raskemalt – otsib, otsib, otsib, leiab, kaotab, otsib, loobub, leiab, kaotab... leiab(?). Ja siit tulevad vastused küsimusele, mis on iga sõbraliku telefonikõne lõpus, „Kuidas armastusega läheb?“ – ikka vaba ja vallatu, uus huvitav peigmees, ei olnud päris SEE, ikka vaba ja vallatu, uus huvitav... jne, jne, jne. Ja nii me elame, küsime ikka neidsamu küsimusi, teist inimest valusat ebamugavust tundma pannes ja hetkekski mõtlemata, et olles ise värskelt lahku läinud või pikalt mööda igavaid kohtinguid jooksnud, tahaks staari kombel öelda „Ei kommenteeri!“ ja kõne lihtsalt katkestada. Kui on, mida jagada, räägiks ju ise, mitte ei ootaks küsimist. Ebamugav, ebamugav, ebamugav!

Ei ole lihtne olla suhtes, kui maailm annab reeglid ette, ja selle maailma all mõtlen ma meie sõpru ja tuttavaid. Vallalised ütlevad, et ah mis sa jändad, üksi on nii lahe, ja abieluinimesed küsivad kärsitult, millal sa lõpuks leivad ühte kappi paned ja kaua sa veel lastega oodata plaanid. Kui oled kahekümnendate esimeses pooles või veel noorem, tuleb suurema tõenäosusega peokutseid kui soovitusi abielluma hakata – terve elu on ees ja meri on kalu täis. Kahekümnendate teise poolde jõudes aga avastad, et enamikul on lapsed ja vähemalt pooled sõpradest on abielus. Raske on abieluinimeste küsivate pilkude all südamerahuga naeratada ja lasta elul omasoodu minna. Eriti raske, kuna ühelgi üritusel ei unustata meelde tuletada, et kell tiksub, nii et kahekümnendate lõpp tuksub kõrvus neljakümnendatena.

Peale tuhandendat küsimist, millal pulma saab, võime endalegi märkamatult oma suhtest teha ühepoolse pulmaspurdi sõltumata sellest, kas kõrval istub inimene, kellega tahaks koos vanaks saada ja käsikäes maakodu ees päikseloojangut vaadata, soe pleed ümber õlgade, või on tegemist lihtsalt kellegagi, kes on peigmeheks hetkel, kui endal pulmapaanika peal. Mind huvitab, milline protsent kõikidest abieludest sõlmitakse selle pärast, et see tundub suhtes antud ajahetkel loogiline järgmine samm või et ollakse sõpruskonnas viimane abiellumata paar või et kinnisvara on nii mugavam soetada. Ja milline osa abieludest sõlmitakse selle pärast, et on see õige tunne. See õige teadmine, äratundmine, et nüüd ja praegu, sina ja mina, igavesti.

See tabas mind ootamatult. See avastus, et surume ka ise teiste suhteid alati mingitesse raamidesse, enda omadest rääkimata. Olen ise öelnud, et kui kaks aastat kooselu ei päädi abieluga, siis seda abielu ei tulegi. Kuidas ma võisin? Kuidas ma võisin väita, et kahe inimese õige hetk peab mahtuma mingitesse kuupäevadesse?? MINU kuupäevadesse!!! Mu silmad on häbi täis. Nüüd, lõpuks, püüan hakata mõtlema, kuidas säilitada Sind ja Mind maailmas, kus nõutakse kiiret Meie sisse ära kadumist. Maailmas, kus väljastpoolt tulev surve ja võõrad ootused on nii suured, et unustame ära selle, kust alustasime ja kuhu jõuda tahtsime.

/Merlin Võsu/