Rahanumbrid armastuses

Raha. Suur roosa elevant keset tuba, millest ei ole ilus rääkida. Ometi on raha kõikjal meie ümber, kas või kodude, eluasemelaenude ja arvete kujul. Kõik usinad töömesilased jagunevad aga erinevate sissetulekutega kastidesse ja igal seltskonnal on oma elustiilikulutused, oma tõekspidamised, oma arusaamad. Nii nagu neil on oma arusaam sellest, kuidas suhtes rahaasjad seatud peavad olema.

Raha. Suur roosa elevant keset tuba, millest ei ole ilus rääkida. Ometi on raha kõikjal meie ümber, kas või kodude, eluasemelaenude ja arvete kujul. Kõik usinad töömesilased jagunevad aga erinevate sissetulekutega kastidesse ja igal seltskonnal on oma elustiilikulutused, oma tõekspidamised, oma arusaamad. Nii nagu neil on oma arusaam sellest, kuidas suhtes rahaasjad seatud peavad olema.

Kriitikat kartmata julgen väita, et kõigile meeldivad ilusad asjad. Erinev on aga see, milliseid summasid keegi on nõus ilu eest välja käima. Nagu on erinev ka see, kelle raha eest ja mida endale lubatakse. Mõni värske emme, beebi kõhukotiga rinnal tukkumas, voldib Stockmannis Dolce & Gabbana teksasid järjest hunnikust lahti, et endale laupäevaõhtusele grillipeole midagi piimaplekivaba jalga panna. Samal ajal on mõnikümmend meetrit eemal tütarlaps, kes nii kallitest asjadest hoogu maha võtmata mööda kõnnib.

Omamoodi seltskond naisi on needki, kes võrdsust rõhutades nutuga minema jooksevad, kui mees ei luba neil oma joogi eest ise maksta. On sulatõsi, et raha eest armastust ei osta ja mõnikord tekib armastus väga erinevate võimalustega inimeste vahel, ent tahtmata kõlada igavalt või vanamoodsalt, peab siiski tunnistama, et enamikus suhetes on mehe sissetulek kordades suurem kui naise oma. Ükskõik kui iseseisev ka ei oleks sellises olukorras naine, kui arved tehakse joonlauaga pooleks ja kohvikus maksab igaüks enda eest, on naise panus proportsionaalselt oluliselt suurem mehe omast, sest tema võimalused on väiksemad.

Äärmused ei ole kunagi head. Liigne iseseisvus lööb ühtsusesse kiilu ja lahutab „meie” „sina-minaks”. Teisalt, end mugavalt mehe kukrule sättides kaob suhtest vabatahtlikkus. See asendub ajapikku salakavala sõltumisega, mis ühel hetkel ei lase ära minna, kui kõik sinus ütleb, et on aeg. Olen mõelnud, et samamoodi nagu suhtes ei tohi iseendal ja oma soovidel kaotsi minna lasta, ei tohiks ka koduperenaise staatusest karjääri teha, sest mõlemal juhul tekib suhte lõppedes tunne, justkui kogu elu oleks otsa saanud ja tuleb iseendale võõrana ennast ja oma elu kild killu haaval kokku lappima hakata.

Kui väga ka ei tahaks armastust ja raha erinevates maailmades hoida, tõsisemas suhtes tuleb paratamatult need kaks kuidagi ühte tuppa kokku sobitada ja omavahel sõbralikult mängima õpetada. See võib aga küllaltki keeruliseks osutuda, kui ühel on palju ja teisel vähe, sest kes teab, kust läheb jagamise, andmise ja toetamise juures piir, millest üle astudes on kogu suhe ainult rahakoti ümber ja armastusekonto miinustes. Raha toob ikka endaga kaasa hulga võimumänge. Tulles erinevate võimaluste juurest, võib igasugune hea tasakaal suhtevõrrandisse rahanumbreid lisades kaduma minna.

Ajal, mil kõige popim abieluliik on vabaabielu, võib igaüks end pärast lahkuminekut leida seismast keset tänavat, kaks kätt taskus ja kohver jalge ees. Vanemate juurde elutoa diivanile kolida ei ole just kuigi ahvatlev väljavaade. Üürikorter nõuab aga igal kuul nii suure hunniku raha, et paljude jaoks on see näljasurmaotsusele allakirjutamine, kui seni on harjutud mehe õlgadele seatud maksekohustustega. Kroonika asemel tuleb lugema hakata töökuulutusi ja mõnikord ka autoroolist tagasi ühistranspordi juurde minna.

Olles teel kohtutäituri juurde, jäin mõtlema, et enamik suhtelõppe teeb inimesed samasuguseks, nagu on seda viimase aja ilm – lootusrikkalt päikseline ja pilviselt külm ning vihmane ühekorraga ja vaheldumisi. Ühel hetkel armastav ja uut ühist võimalust paluv pereisa on järgmisel hetkel valmis pigem vangi minema, kui oma lapsele alimente maksma, justkui armastuse lõpuga lakkaks olemast ka laps, keda mõlemad on tahtnud ja keda aastaid käsikäes on kasvatatud. Kehitan õlgu – pidid konnadest ju printsid saama, mitte vastupidi! Ja keegi meist ei ole selliste olukordade eest kaitsud. Paljud ilusad suhted lõpevad koledate lahutustega.

Otsustan, et mu emal oli õigus, kui ta ainsate pereelu kohta käivate õpetussõnadena mulle ütles, et lapsi võib naisel olla nii palju, kui ta üksi üles kasvatada suudab. Lisan ise sinna juurde teise elu õppetunni, mis käsib meil olla keegi ja teha midagi ka väljaspool suhet, et kui juhtub kõige hullem ja armastus saab otsa, ei peaks elus hüppelist tagasiminekut tegema või käsi põsakil kaugusesse vaadates endalt nõutult küsima, mis on minu väärtus ja mis saab edasi.

/Merlin Võsu/