Sinust paremat ei leidnud

Elus on vahel nii, et mõistame, mis on meile oluline ja väärtuslik alles siis, kui oleme seda kaotamas või juba lõplikult kaotanud. Tihtipeale lähevad argipäevarutiinis suhetest kaduma romantika ja teineteise mõistmine. Lahtirääkimata teemad, allasurutud tunded ja kohustused röövivad suhetest uudsuse ja võlu. Ja kui armastusest ei räägita enam, arvataksegi ekslikult, et see ongi vist möödas.

Elus on vahel nii, et mõistame, mis on meile oluline ja väärtuslik alles siis, kui oleme seda kaotamas või juba lõplikult kaotanud. Tihtipeale lähevad argipäevarutiinis suhetest kaduma romantika ja teineteise mõistmine. Lahtirääkimata teemad, allasurutud tunded ja kohustused röövivad suhetest uudsuse ja võlu. Ja kui armastusest ei räägita enam, arvataksegi ekslikult, et see ongi vist möödas. Ainsaks pääseteeks ja lootusekiireks, jälle kogeda rahuldustpakkuvat intiimsuhet, kirge ja armumist, peetakse võimalust alustada otsast kellegi teisega.

Kuid mis saab siis, kui aja möödudes selgub, et otsides seda erilist tunnet – põnevat, säravat ja uudset, saadakse aru, et selle hind on olnud liiga kõrge – selle tulemusena on kaotatud midagi väga olulist ja head?
Kas seda on võimalik veel tagasi saada või on kõik lõplikult lõhutud ja ainsaks võimaluseks on oma eluga edasi minna? Leppida teadmisega, et see mis oli, on igaveseks läinud?
Toon teieni kaks lugu elust, kus inimesed otsides parimat, kaotasid midagi väga head oma elus, midagi, mida nad ei osanud hinnata kui see neil olemas oli.
Kas nad aga leidsid parima? Eks lugege ise.

I lugu
Kristi ja Peeter olid olnud abielus 8 aastat, kui mees teatas, et on armunud teisesse naisesse ja loonud tollega ka intiimsuhte. See naine oli noorem töökaaslane ja tema alluv. Pikad tööpäevad ja komandeeringud olid neid lähendanud ja romantika, mis kodus lastekasvatamise ja argimurede sees kaduma oli läinud, lõi heleda leegina tööpostil lõkkele. Noor töökaaslane oli särtsakas, seksikas, tuline ja vaba. Vastand kodus olevale omasele ja armsale, kuid nii tuttavale ja vaoshoitud natuurile. Väikeste lastega kodus olemine oli naise muutnud ka rahulolematuks ja tujukaks, mis põhjustas pingeid ja vääritimõistmist kaasade omavahelises suhtlemises.
Kuigi omavahelised suhted olid korrast ära olnud juba mõnda aega, tabas Peetri suhe töökaaslasega Kristit ikkagi ootamatult ja valusalt. Väliselt ei paistnud ta muserdatuna, ometi oli ta hing haige ja süda murtud – seda teadsid vaid lähimad sõbrad.
Nad leppisid mehega kokku, et see kolib välja, oma uue naise juurde ja toetab lapsi nii nagu saab. Peeter koliski ära.
Elades uue naisega, käis ta tihti ka oma endises kodus, veetis aega lastega ja sai eksnaisega omavahelised probleemid selgeks räägitud, nii et nad said edaspidi suhelda kui sõbrad.
Uuele naisele ei meeldinud see sugugi, et Peeter sai hästi läbi oma endise naisega ja veetis väga palju aega koos lastega. Ta armukadetses ning helistas pidevalt kui mees oli endises kodus, et küsida, kus mees on ja millal tuleb. Slaavlanna tuline temperament lõi välja ja ta helistas isegi Kristile ja käskis tal oma mees rahule jätta.
Möödus umbes aasta, kui Peeter mõistis, et tegelikult armastab ta ikka veel, on alati armastanud, oma endist naist – Kristit. Kuid midagi muuta oli hilja, sest Kristi ei olnud nõus enam otsast alustama ja Peetri praegune naine ootas last.
Minu  küsimusele nende võimaliku uue alguse kohta, vastas Kristi:
 „Armastan teda ikka veel, aga ma ei saa enam temaga koos olla kui mehega. Mitte miski pole enam endine, midagi on katki ja läinud. Anna ju ootab ka temalt last. Olen leppinud sellega, et  meie suhe on lõppenud. Saame Peetriga olla vaid sõbrad.”

II lugu
Martin oli 21-aastane, kui kohtas endast 4 aastat vanemat naist. Nende suhe oli romantiline, lähedane ja kirglik. Nad olid väga õnnelikud ja armunud. Siis aga sõitis naine aastaks välismaale tööle ja noormees teise Eesti otsa kooli. Uued sõbrad, teine keskkond ja muutunud elustiil jätsid oma jälje. Proovitud sai kõike – alkohol, kanep, mõni loll temp ja tutvus paari atraktiivse, paljulubava ja aktiivse neiuga. Kirjavahetus ja helistamine armastatuga kaugel maal, muutus harvemaks ja pealiskaudsemaks. Kuni lakkas sootuks.
Kui naine koju saabus, sai ta aru, et asjad pole enam endised. Nende suhe kestis ikkagi edasi paar kuud, kuid siis tuli noormees lagedale avaldusega, et ta on loonud vahepeal kellegi teisega suhte ja see suhe kestab siiani.
Pettumus, lahkuminek, pisarad ja valu…
Möödus 2 aastat, kui nende teed ristusid taas. Noormees otsis naise üles ja palus andestust. „Sinust paremat ei leidnud. Oled ainus naine, keda soovin oma laste emaks”…olid ta sõnad naisele.
Kaks aastat oli aga liiga pikk aeg, et unustada vahepealset aega täis üksindust ja kaotusvalu. Kahe aastaga juhtub nii mõndagi. Ka naise elus oli keegi olnud.
Kurb paradoks selle loo juures oli see, et pettes oma armastatut, peteti samal ajal ka Martinit ennast. Loomulikult sai ta sellest alles hiljem teada.
„Kõik tuleb bumerangina tagasi”, konstanteeris ta hiljem fakti.

Küsimusele, kas Martiniga võib neil veel midagi välja tulla, vastas naine:
„Ta jääb minu jaoks alati eriliseks meheks, sest olen teda armastanud ja temaga veedetud aeg ei unune. Saan aru, et ta oli ehk liiga noor ja ei osanud hoida seda, mis me vahel oli. Olin nõus proovima, aga ma ei suuda. Meil ei tule enam midagi välja. Seda õrnust, usaldust, unistusi ja  kirge, mida kunagi jagasime, enam tagasi ei saa. Me oleme liiga palju muutunud ja nii kaua lahus olnud. Armastan teda omamoodi alati, aga ma ei suuda oma hinges talle vist kunagi lõplikult andestada, et see mis me vahel oli, ei olnud tema jaoks nii väärtuslik, et seda hoida. Armastusest üksi ei piisa…”

Miks nendega nii läks, tahaks küsida. Kas see on lihtsalt elu, paratamatus või saatus?
Paljude inimeste meelisargument  – armastus ei vaja pingutust ega tööd – ei näi siin paika pidavat.
Tekib küsimus kuidas hoida armastust, et see ei kaoks? Ja kui see tundub olevat kadunud, miks ei ole aega, julgust või tahtmist, et endasse süüvides selgusele jõuda selles, mida tegelikult oodatakse ja vajatakse lähisuhetes?
Miks ei otsita lahendusi elus paratamatult ettetulevatele probleemidele, koos oma kõige kallimaga? Miks otsitakse lahendusi mujalt, kelleltki teiselt ja kas see ongi siis lahendus?

 

Buduaarile Katrin Niit
arhiiv