Sõbrannad ja suhted…

Sõbrannadel on naise elus suur tähtsus. Tänu neile sumbub nii mõnigi kodusõda juba eos ja just nemad aitavad meil mõnikord end kõrvalt näha, kui see hädavajalikuks osutub.

Aga võib ka juhtuda, et sõbranna arusaam suhetest ja elust on nii kardinaalselt erinev meie endi omast, et heasoovlikud tähelepanekud teevad rohkem kahju kui kasu. Eriti teravaks võib muutuda konflikt sõbrannade vahel, kui kriitikanoolte ette jääb usaldus. Ei ole keegi meist nii enesekindel või nii kindel oma suhtes, et suudab jääda õõnestamistele täiesti immuunseks.

Peame endalt küsima, kust läheb piir konstruktiivse ja destruktiivse kriitika vahelt. Kes teab, kas ma isegi olen kogu oma sõbrannatamise juures selle piiri õigesse kohta tõmmanud. Lähedastele soovitakse ikka parimat ja pean tahes-tahtmata kahtlema, mitu väga head peigmehekandidaati on aja jooksul maha laidetud põhjusel, et nad lihtsalt ei tundu piisavalt head olevat. Oleme kõik kuulnud filmides öeldavat, et kellegi sõbrad või perekond on olnud suhtele kirstunaelakas, aga harva suudetakse selliseid lugusid pärisellu ümber tõsta ja märgata, et ollakse ise need armutud kiilulööjad või mürgivihma alla jääjad. Eriti raske on enda põhimõtteid või oma suhet kaitsta siis, kui koosolemine on alles küllaltki värske ning suhe ei ole jõudnud veel ennast tõestada.

Olen mõelnud, et suhte püsimajäämise jaoks on vajalik kõik arenguetapid rahulikult läbi käia ja igaühest neist midagi õppida. Nii suhtun suhtealgustesse koos selle käest-kinni-käimise perioodiga kui aega, mis on mõeldud teise inimese olemasoluga harjumiseks ja arvestama õppimiseks, et ühel päeval ühise katuse alla jõudes oleks lihtne koos olla. See on aeg, mis kulub usalduse tekkimisele, sest täiskasvanud ei suuda lapse kombel uut inimest oma elus kohe täielikult usaldada. Täiskasvanute maailmas on usalduse leidmine ja hoidmine justkui õhkõrnal jääl käimine ning mõnikord variseb suure vaevaga ehitatud tulevikuloss tobeda arusaamatuse tõttu kokku ja tuleb ehitamist kivi kivi haaval otsast alata.

Suurem osa petmisi ja reeturlust, mis on plaanitud küll läbipaistmatu saladuseteki alla jääma, tuleb enamasti ilmsiks sellega, et keegi nägi kedagi kuskil, kus ta olema ei pidanud, ja kellegagi, kellest keegi midagi ei tea. Mängu tulevad kolmandad ja neljandad inimesed ja lõpuks kõikidest juttudest jõuab õigetesse valedesse kõrvadesse nii neid, mis tõele vastavad, kui ka neid, mis suures rääkimisvajaduses juurde on mõeldud. Nendel sõbrannalikel rääkimistel ja ettekandmistel on oma pahupool. Alati ei ole asjad nii, nagu eemalt vaadates võib paista. Igaüks meist võiks sellest rääkima jäädagi, kui vale mulje võime endast võõrastele jätta või kui valesti võib aru saada asjadest ja olukordadest, mille konteksti ei teata. Mõtlen õudusega Simone Weili sõnadele, et kujutlusvõime ja väljamõeldised moodustavad üle kolmveerandi meie tõelisest elust. Nii peamegi endilt küsima, kas päris kõike on ikka mõtet edasi rääkida.

Tihtipeale kuuleme kommentaare, mille alatoon jõuab meieni vaenulikumalt kui vihmapilved keset rannailma, kuigi nende kommentaaride sisu võib olla tühjaks taustamüraks. Kui mängus on armastus, on raske mitte võtta isiklikult kõike seda, mille peale muul ajal üks närv ka ei liiguks. Selle teadmise juures, seda arvestades ja ise kogenud olles, jääb mulle arusaamatuks, miks inimese jaoks kõige õnnelikumal ajal on just need kõige lähedasemad sageli nendeks õõnestajateks, kes kipuvad viskama sapiseid remarke ja omal võib-olla isegi pahaaimamatul moel peale suruma enda elustiili või suhtetõekspidamisi.

Kogu sõbrannatamise juures, mulle tundub, on kaduma läinud headel aegadel toeks olemise soov, justkui õnnetunnet ei olekski vaja aidata hoida. Ka kõige isetumad meist unustavad mõnikord, et eriti kui tähelepanu keskmesse on sätitud tunded, on seda, mis teise õnnelikuks teeb, võimatu kõrvalt õiglaselt hinnata. Ja esimest korda elus ma mõtlen, et hea sõbranna ei olegi nii lihtne olla, on ju südameasjades imekerge kogemata haiget teha.

/Merlin Võsu/