Suhterahu

Kui mõnel hommikul on raske tõusta, siis mõnel teisel, nagu täna, on see imelihtne. Vaatamata õhtusele rummiboolile on uni varakult kadunud ning üle ootuste mõnus on niisama tekiserva alt aknast välja piiluda, vaadata, kuidas kella poole seitsmesed tuuled hallid pilvetuustid lõpuks laiali puhuvad ja päiksepaistele ruumi teevad.


Selginemine. Näib, justkui looduses asetuks kõik omale kohale ja loksuks paika. Jään mõtlema, kas armumine koos oma esimeste kohtingute ja ööpäev läbi kestva ärevusega pole mitte ebaõiglaselt suhte parimaks osaks kuulutatud. Kas pole selle suure alguseärevuse ja mõningase suhterutiini tekkimise vahele jääv osa hoopis see kõige, kõige parem aeg?

Abieluinimesed, nagu kõik pika püsisuhte omanikud, tunnistavad alati ausalt oma piiritut kadedust, kui seltskonnas on värskelt armunu. Öeldakse, et need kaks asja, mis panevad naise särama, on beebiootus ja armumine – ja kes ei tahaks särada! Armunud naine annab uue hingamise lausele, et mitte kleit ei kaunista naist, vaid naine kleiti. Pealegi polevat paremat ja kordumatumat tunnet kui see hingevärin suhte alguses, mis käib käsikäes iga puudutuse või silmavaatega. Ja sõbrannad soovitavad järgmise seitsmekümne aasta eest ette seda head tunnet nautida. Justkui esimeste kohtamiste kätevärin ja vaimukalt mõeldud, aga halenaljakalt välja kukkunud ütlemised oleks midagi, mida tahaks iga päev kogeda.

Inimene oskab ennast eneselegi teadmata päris osavalt hoida. Nagu me ei mäleta enda esimesi eluaastaid koos lugematu arvu kukkumiste, mulla ja liiva söömise ja märja pepsikuga ringi jooksmisega, jätame ka hiljem aset leidvast meelde ainult mingi osa. Enamasti jääb mõnest suuremast kukkumisest või vigastusest meelde ainult fakt, et see juhtus, mitte see valu, mida tol hetkel tundsime. Samuti jäävad suhetest tagasivaatepeeglis meelde reeglina pigem head asjad. Ja isegi halb, kui see ka on kuidagi mällu salvestunud, ei tundu hiljem enam nii hull, samal ajal kui esimesest pilgust armumisele tagasi mõeldes võime seda tunnet peaaegu et uuesti tunda. Samamoodi unustatakse ka selle algusärevuse nigelam pool ja meelde jäävad üksikud romantilised hetked või esimesed suudlused. Tagasi vaadates ei mäleta keegi esimese kohtingu järgset hirmu, et äkki ta ei helista mulle enam kunagi või et on võimalik, et me ei klapi tegelikult omavahel üldse. Mõnedel meist on kindlasti ka nii hästi läinud, et tormilise tutvuse kõrval ei olegi hirmudeks ja tagasihelistamise ootuseks aega jäänud. Kindlasti teab ju igaüks meist kedagi, kes on juba mõnenädalase tutvuse jooksul ühise katuse alla kolinud.

Teadmatuses on oma võlu. Nagu uue filmi esimesi kaadreid vaadates, kui veel ei tea, kas tegemist on elu muutva kinoelamusega või täielikult raisku läinud tundidega, mida enam kunagi tagasi ei saa ja mille asemel oleks võinud hoopis mõnes hubases kohvikus veini juua või sõbrannadega kokku saada. Teadmatus peidab endas meeletu suurt lootusekuhja, et kohe-kohe juhtub Midagi Head, üheskoos kerge hirmuhigiga läbikukkumise ees. Nagu eksamile minnes, kui neljakümnest piletist on kaks õppimata jäänud – alati on ju võimalik, et tõmbad ühe neist kahest. Ometi, kui su elus on olnud alguseid juba rohkem kui üks, kaotab teadmatus oma salapära ja eriti südameasjades tahaks osata ennustada, kas viimaks on leitud õnnelikult-kuni-surmani või tuleb mõne aasta pärast juba tuttavaid pisaraid korrata. Ja mõnikord piisaks sellestki teadmisest, et järgmise viisaastaku jooksul vähemalt ei pea uut õnne ootama hakkama.

Nii leian end veendumast – armastus on suurim õnn ja kojujõudmine. Täpselt nagu ütles mu kallis sõbranna pea kolm aastat tagasi, kui Tanel Padari ja The Suni kontserdil oma nüüdse abikaasaga tuttavaks oli saanud. Usun, et parim osa suhtest ei ole sugugi mitte lootus, et ehk järgneb sellele kinoskäigule ühine elu, või see põlvevärin, mis teeb võimatuks autost koduukseni komistamata jõudmise. Parim osa algab siis, kui jalgpalli EM-i vaadates diivanil kaissu võetakse ja esimest korda tunned – me oleme koos. Kui tunned esimest korda, et mina olen sinu elus ja sina oled minu elus.

/Merlin Võsu/