Taevasina. Viis tähte paremale.

Vaatan, kuidas vihmapiisad trööstitult määrdunud hallist taevast vastu mu värskelt pestud aknaid kukuvad ja ei suuda meenutada, millal viimati selget, sinist taevast nägin. Kuulsin ühes multifilmis öeldavat, et vihmapiisad on taeva pisarad. Elaks me veidigi hingelisemas maailmas, võiks uskuda, et inimesed ajavad taeva nutma. Nagu inimesed ajavad teisi inimesi nutma. Nagu suhtemaailm on lõuendile jäädvustatud paletiga, kus taevasiniseid toone peaaegu ei ole, sest sealne laotus lubab harva asuuri aimata. Väikse, välgusähvatusena värskust toova ime ootus peab meid tihtipeale pikast ja pimedast argipäevasusest läbi vedama. Ja porilombid kasvavad ja kasvavad ja kasvavad, ent igavalt üle majade peade tõmmatud pilvetekk ei luba ikka veel serva kergitada.

Vahel on teisest inimesest lõpmata raske aru saada. Iseennastki on vahel raske mõista, sest tunded pakivad ennast tuhandete tabalukkude taha peitu ja näib, et ükski võlusõna nendeni ei jõua. Lootusetus kipub olukorra selginemist oodates kiirelt pead tõstma. Tahaks riiulist võtta mõne targa raamatu, mille kaante vahel oleks kõik inimesed pilk pilgu, mõte mõtte haaval alasti kistud, et lugeda sealt vastuseid kõigile esitamata küsimustele. Küsimused, mida ei julge küsida, sest ei ole kindel, kas vastus meeldib ja vastused, mida ei julge iseendalegi anda, rääkimata teisest inimesest, kogunevad tormipilveks ja õhk on täitumata ootustest ning ütlemata sõnadest paks. Mõni lahendus on ehmatavalt lähedal, ootab ainult, et õiged sõnad julgelt välja öeldaks, aga ei ole kedagi, kes neid öelda söandaks.

Kõige keerulisemad ristsõnad ja loogikamõistatused tulebki lahendada elus, inimeste vahel. Paberil numbreid ühest üheksani kordumatutesse ridadesse panna on lapsemäng püüde kõrval suhtevigu mitte korrata. Raskeimaks ülesandeks elus on usaldada, uskuda ja andestada. Eriti iseennast usaldada, endasse uskuda ja endale andestada. Päevad, nädalad, kuud ja aastad kulgevad otsekui spiraali mööda, omamoodi sundides meid ikka ja jälle samu vigu kordama ja uute inimestega samu vanu skeeme joonistama. Taibates, et iga päev kordub ajalugu natuke, võib end aga hirmutada sildade asemel hoopis seinu ehitama – ennetamaks lõppu... koguni algusi vältida.

Kõikide tülide ja arusaamatuste juures, mis piksenoolena suhetesse teravaid haavu põletavad, on kõige keerulisem endale ausalt oma vigu tunnistada. Mõned tagasivaated lubavad eksimatult näha, et siin või seal oleks pidanud midagi välja ütlema ja mõned üle-õla-vaatamised sunnivad öeldut kibedalt kahetsema, ent teised kurvid on jälle nii keerulised, et isegi hiljem tagasi mõeldes ei tea, mida teisiti oleks saanud teha.

Lapselegi on selge, et ristsõnu lahendatakse hariliku pliiatsiga – kui midagi nässu läheb, saab kustutuskummiga platsi puhtaks nühkida ja otsast alustada. Elu pakub aga harva võimalust midagi uuesti teha. Veel harvem on juhus, mil uue võimaluse otsa komistades ise taipad, et käes on hetk midagi muuta. Et lõpptulemus võib erineda sellest, mis eelmisel korral ajalukku jäädvustatud sai. Harva, väga harva oskame ära kasutada selle ainsa päeva talvest, mil päike sillerdab värskelt mahasadanud lumel ja külmakraade on täpselt nii palju, et suusk libiseks hästi ja ninaots peast ei külmuks.

Mõnikord, just siis, kui tundub, et on aeg käega lüüa ja kummikud kapinurgast välja tõsta, kevadine taevas aga selgineb ning majauksest välja astudes võib vihmavarju teistpidi käekotti tagasi susata. Mõnikord, just siis, kui tundub, et ootaja aeg on igavik, jõuab hea selle juurde, kes maldas oodata. Justkui loodusseadusi eirates puhkeb maikuus õide lill, mis peaks õitsema talvel, kaks inimest leiavad endid ühel hommikul ärgates keset uut algust ja igaüks meist võib saada uue võimaluse. Head tunded, nagu mälestused, võivad ootamatult taas ilmuda, täpselt nagu sajakroonine pesupäeval teksapükste taskuid tühjendades. Ja siis, just siis, maalib elu taeva siniseks. Erksavärviliseks siniseks. Oleks meil ainult aega seda märgata!

/Merlin Võsu/