Vaba mees Karl: Abielunaised on kerge saak!

Karl on 36, 10-aastase poja isa ja ühe suurettevõtte osakonnajuhataja. Naisest on ta lahus juba 8 aastat. „Õigupoolest mulle ei ole kunagi meeldinud pereelu, olen seikleja tüüp, vaba mees, vajan vaheldust,” ütleb nägus meeskodanik. Karl pole ööklubides kondaja ja usub, et ööklubi pole sugugi parim koht naisi kohata.

Kust siis leiab häid naisi?
Pean tunnistama, et mina olen enamus oma naisi leidnud kas bensiinijaamast, autoroolist või spordiklubist. Bensiinijaamas on kõige kergem läheneda, seal ei pea isegi pick-up-line`i mõtlema. Lähed ja pakud enda abi auto tankimisel, vahetad paar sõna ja ongi number olemas. Spordiklubidega on tiba keerulisem, sest seal on ohtlik- kuna seltskond vaheldub harva, siis võid sattuda mõnede sõbrannade peale. Spordiklubi suur eelis on see, et sa näed kaupa, mida ostad. Ööklubis või linnas on ju kõik üleslöödud ja kannavad oma parimaid hilpe. Spordiklubisse ei tule normaalne naine paksu meigikorra all ning kui keha vähegi kannatab, siis  on tal ka midagi liibuvat seljas- füüsilise vormi ja figuuri näeb kohe ära. Seevastu kui tahad abielunaisi, siis tuleb otsida naisi autoroolist- üldiselt, kui on hea auto ja lapseiste, siis on tegu abielunaisega.

Miks sa abielunaisi vaatad? Kas vabu ja vallalisi napib?
Oh ei, põhjus on palju lihtsam. Abielunaised on kerge saak. Kui juba tekib kontakt, siis järelikult on koduses voodielus midagi puudu- muidu ju ei hakka flirtima võõra mehega. No ja kui kodus on midagi puudu, siis on seda ju kerge kohe ka täita. Kui vallalised on pideva tähelepanuga harjunud, sest nad ise otsivad seda, siis abielunaised tunnevad enamasti puudust komplimentidest ja tähelepanust. Olen loomult laisk ja seda kohta on kergem täita, kui võistelda mitmete teiste meestega mõne vallalise naise tähelepanu saamiseks. Abielunaistega on kergem, sest üldjuhul nad ei otsi uut meest, vaid otsivad seiklust ja särtsu. Mulle see sobib, sest ma ei taha mingit commitmentit.

Kas abielunaistega on tõesti kergem? Ka nemad võivad ju armuda sinusse ja enamat tahta?
Jah, on ka seda ette tulnud, aga üldiselt tuleb neil varem või hiljem mõistus pähe- eriti, kui on lapsed peres. Enamus ei taha peret lammutada, seda enam, kui nad saavad aru, et minu poolt midagi tõsist ei tule. Ja kui ma nii väga tahaks lapsega naist, siis võiksin ka oma naisega elada.

Sa räägid nagu tõeline playboy, palju sul selliseid suhteid on olnud?
Tegelikult ei olegi neid nii palju, keskmisel tuleb aastas u 3 erinevat naist. Üldiselt armastan ma siiski püsisuhet, aga ilma kohustusteta. Mulle meeldib seks ja mäng, õdusad õhtusöögid ja sinna juurde kuuluvad arutlused. Kahjuks naistele see mingi aja möödudes enam ei sobi, nad hakkavad enamat tahtma. Ja siis lähevad me teed lahku ning  pean otsima uue naise, kes vajab sama, mida mina vajan.

Miks sa üldse lollitad naisi, kui sa ei otsi suhet?
Kas see on siis lollitamine, kui ei otsi elukaaslast? Kas elu mõte on ainult see, et leida kindel partner või? Ma olen ikka arvanud, et elu mõte on elust rõõmu tunda ja seda ka teistega jagada. Üldiselt on lood nii, et kui mu lapse ema välja arvata, siis ma ei ole kellelegi kunagi midagi lubanud ja lootusi petnud. Ütlen kohe alguses, mis mind huvitab, ja kui naisele sobib, siis suhtleme. Seetõttu saavad ka need suhted läbi, et naistele mingil hetkel enam ei sobi. Olen aru saanud, et naised ei kuula üldse, mida mehed räägivad. Ma ütlen, et ma ei otsi suhet, aga nad justkui ei kuuleks seda ja hakkavad mingi aja pärast suhtest rääkima. Miks nad nii teevad? Loodavad, et ma muutun või? Ma ju ütlen kohe alguses, et need on reeglid, poole mängu pealt reegleid ei muudeta.
Mina pole kellegi südant murdnud, sest kõik naised on mind maha jätnud, mitte vastupidi.

Kas usud armastusse?
Ausalt pean vastama või? Enam ei usu, kunagi uskusin ja otsisin. Seda enam, kui näen, kuidas abielunaised oma mehi petavad,  kui kergelt see neil tuleb. Ühepoolset armastust kohtab palju, kahepoolset väga harva. Vot ei tahaks olla üks nende meestest, kes armastab ja saab petta. Ühiskond on väärtused nii maha tallanud, et armastus pole enam moes. Kahjuks.

Invervjueeris: Steffi Kallaste

Buduaari arhiiv