Vägivaldne mees – kas tavaline nähtus Eestis?

Paarkümmend aastat tagasi, üheksakümnendate ebamäärasel algusel, kui kümnekroonised olid veel midagi erilist, sai elatud metsa sees - Tallinna toonasest trööstitust kesklinnast poole tunni kaugusel. Ema ja isa elasid vabaabielu, mis on tänapäeval igapäevane mõiste, kuid vastses vabariigis veel midagi väga uut. Isa oli barman lähedal asuvas baaris ja armastas napsutada. Ta oli alati seltskonna tähelepanu keskpunktis, naerutas noori neidusid ja valas vanematele daamidele konjakit. Ööd olid alati pikad, koju saabuti kella viie ajal hommikul. Ukseluku kallal nähti vaeva umbes viisteist minutit, käis paar valju kolksatust ja siis kohmitses isa pool tundi esikus saapanööri kallal. Ema tõusis voodist ja marssis otsustusekindlalt esikusse, kus siis kestis kaheminutiline haudvaikus enne tormi. Siis algas äge vaidlus, kust oli raske erinevaid välja röögitud lauseid eristada ning millele pani punkti vali laksatus. Hetk vaikust. Isa oli emale selgeks teinud, et nüüdsest ei tasu enam sõna võtta.

Aastaid tagasi kandis Kanal 2 üle Tuuli Roosma juhitud saadet "Mamma mia", kus naised oma elust seiku ja probleeme avalikkuse ette tõid. Punasel diivanil istus keskealine naine ja rääkis, kuidas ta mees ta vastu seina viskas ja siis nii jõhkralt peksis, et naine valmistus juba mõttes surema. Saates esinenud daam oli kindlasti üks väheseid, kes otsustas mitte vaikida.

Oma ema kõrval autos istudes ja Pärnu maanteel koju sõites puudutasin seda teemat ehk talle täiesti ootamatult. Ema jalg muutus pedaalil raskeks ja vastuseks sain vaikse ebaselge mühatuse, mis andis selgelt märku, et teema on täiesti kohatu. On teemasid, mida ei taheta puudutada, sest inimesed muutuvad selliste teemade peale ebamugavalt nihelevaks ja hakkavad tihtipeale ilmast juttu tegema. Neid teemasid saab puudutada vahel haruharva kolmanda veinipokaali taga ja ohtra kriitikaga meeste suunas, kuid siis vajuvad need unustusse sama kiirelt nagu Keskerakonna kohuke.

Minu jaoks ei ole kolmandat veinipokaali vaja, sest see juhtus minu enda perekonnas ja minu vaade sellele ei ole lihtsalt kõrvalseisev "mind see ei nakata" kõõrdsilmne pilguheit naisepeksjatele. Säärased tragöödiad on nagu surmavad haigused, mis alles siis kohale jõuavad, kui see enda või lähedasega juhtub. Millegipärast on lähisuhtevägivald Eestis täiesti tavaline. Vägistajad saavad kaks kuud trellide taga ja hea käitumise tõttu vabanevad veel varemgi, et siis nüüd juba "paranenult" taaskord põõsastes luurata ja tepikodades varitseda. Peksjad elavad süütute nägudega ja surevad samamoodi. Naised jäävad ka siin avalikkuse ees napisõnaliseks. Enamik peksmisjuhtumeid kestavad 6-7 aastat, enne kui need politseini jõuavad. Nendest vaid 12% on esmakordsed ja 82% korduvad. Korduv on siin ehk õige sõna, mida kasutada perevägivalla puhul, sest naine on ju korduvalt midagi valesti teinud. Korduvalt toitu valesti maitsestanud või korduvalt on jäänud särk triikides kaelusest veidi kortsu. See väärib paari tugevat rusikahoopi, õpetamaks, kus on naise koht.

Kui nüüd lähtuda ellujäämisinstinktist, siis tundub loomulik tõmbuda äärmiselt väikeseks ja vaikseks inimeseks, kes hakkab tasapisi nähtamatuks muutuma. See siiski ei tähenda, et mees nüüd selle naisideaaliga, kelle ta oma rusika järgi loonud on, rahul oleks. Seega suudab ta oma käitumist veel kordi korrata.
Kas naine peabki läbipekstuna kaamerasilma ette jääma, et taaskord tõestada - selline asi nagu meeste vägivaldsus naiste suunas eksisteerib, sest ausalt, muidu tundub see ühiskonnale olevat täiesti ilmvõimatu naiste tähelepanuotsimine ja avalik saladus, millest pole vaja liiga palju rääkida.

Väga hea soovitusena tundub öelda, et aeg on mehe juurest lahkuda. Jätta viis pangalaenu, võlgades krediitkaart, ignoreerida majanduslangust, unustada enesehaletsemine, võtta oma viis last ja ehitada uus elu. Ning paljud seda julgeksid või julgenud on?

Ma ei ütle seda kõike selleks, et müstilisi imelahendusi luua, sest neid ei ole. On vaja juhtida tähelepanu ja rebida avalikkuse ette see, et on palju naisi, kelle jaoks see ongi kodu ja abielu ja elu. Avalikkuse ette rebida need mehed, sest seda kardab üks ebakindel naisepeksja kõige rohkem. Alandada armastab ta väga, kuid olla alandatud ei ole tema meelisolek. Kui piisavalt palju ühte teemat arutada, siis võib-olla tekib kunagi hetk, kus naised on piisavalt julged sellest olukorrast välja rabelema. Piisavalt julged, et alustad otsast peale ja mitte kunagi enam tagasi vaadata. 

***
Ja nii see kordus aina uuesti kuni viimase korrani. Hetk vaikust. Isa oli emale selgeks teinud, et nüüdsest ei tasu enam sõna võtta. Saabus veniv aeg ja kõige valjemad kella tiksumise löögid, mida kunagi kuulnud olen. Viie minuti pärast tegi ema isale selgeks, et nüüdsest ei ole tal enam ei naist, ei tütart, ei perekonda ja ta isegi ei pilgutanud silma, kui uks ta järel kinni kukkus.

Buduaarile Kristiina

Kui sul on murelugu rääkida või huvitavaid mõtteid, mida oled nõus teistega lugejatega jagama, siis kirjuta [email protected]