Pisipere : Pärast sünnitust. Kodus

16 kommentaari

Tunne, et nüüd olen tõesti lapsega, jõudis alles kodu-uksel pärale.
Hullumeelne, kui palju kogu maailm paari päevaga suudab muutuda! Jumal
tänatud, et oli mõistust ema esimesteks nädalateks appi kutsuda! /Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/

Tunne, et nüüd olen tõesti lapsega, jõudis alles kodu-uksel pärale. Hullumeelne, kui palju kogu maailm paari päevaga suudab muutuda! Jumal tänatud, et oli mõistust ema esimesteks nädalateks appi kutsuda!

Ema oli see, kes esimestel nädalatel hoolitses Andresega kahasse söögi eest, triikis riided, koristas ja hoidis ära paanikahoo iseseisvat vannitamissessiooni kavandades. Kes soovitas lekkivate rindade puhul lihtsalt eetilisele välimusele käega lüüa ja ööseks suurem marlimässu rinnahoidja sisse panna, et mitte ärgata iga veerand tunni tagant rinnapadjakesi vahetama. Kes näitas kuidas gaasivalus lapsele kõhumassaaži teha, teda kõht-kõhu vastas sülle võtta ja tekikese sisse keerata (väga tõhus vahend muide!). Kes teisel korral aitas suuremat last vaadata ning talle peatselt saabuva õe kohta toredaid asju rääkida. Kes lohutas, kui mul tuli nutuhoog. Kes kinnitas, et kõik on hästi ja tuleb lihtsalt ennast usaldada. Mul vedas, et mul on selline ema, kes sai end kõigest eemale rebida ja paar nädalat meile pühendada. Tänu sellele oli mul võimalik keskenduda vaid pisikesele ning mitte stressata igapäevaste kodutööde ja imikuga kaasaskäivate pisikeste ootamatuste pärast.
{image id=199442 align=”right”}
Kolmas ja neljas päev peale sünnitust olid mõlemal korral kõige raskemad. Siis jõudis kätte see aeg, kus tuli väljaspool meedikute hoolt ja nõu ise toime tulla. Kus läbipaistev vedelik rinnus asendus päris piimaga ning hormonaalsed muudatused said mind kätte. Rinnad olid justkui kivikamakad – hiigelsuured ja kõvad. Valusadki. Laps läks täitsa endast välja, sest ta ei saanud nibu hästi kätte ja kui piim juba voolama läks, tuli seda kõike liiga kiiresti ja liiga palju. Poiss oli rahulikum – jantis kuni rinnad olid ise juba pehmemaks voolanud, kuid plika hakkas streikima. Röökis, karjus, ahmis sisse paljus suutis ning siis okseteles ikkagi pool välja. Ühesõnaga – riideid tuli tihti vahetada…

Perearst tuli meid ise vaatama päev-paar peale kujujõudmist. Vaatas lapse üle ja andis palju häid ja praktilisi nõuandeid, mida süües peaks jälgima, et lapsel allergia ei tekiks (tsitruselised, pähklid, punased marjad, kõik imporditud puuviljad jne.), et peale iga imetamiskorda tuleb vähemalt klaasitäist vett või muud vedelikku juua. Piimale soovitas eelistada keefiri ja kohvile teed. Keefiri lihtsalt seetõttu, et seal on rohkem soolestikule häid baktereid. Soovitas kohe esimesel võimalusel lapsele nimi ära vormistada, sest ehkki ta teab, et laps on olemas, ei eksisteeri teda enne Haigekassa andmebaasis, kui vanemad on ta seal sünnitunnistust kaasa võttes arvele võtnud. Soovitas kasutada peale naba äralangemist igaõhtust vanni tehes kord nädalas vanniõli, sest siis ei pea teda rohkem kreemitama. Puudri asemel panna haudunud kohale panthenoli ja tsinki sisaldavat salvi. Osta kindlasti elektrooniline beebitermomeeter, sest kõige parem on pisikest kraadida kehaõõnsusest, kuna nii väikestel ei ole naha termoregulatsioon veel paigas. Sealjuures tuleb silmas pidada, et näiteks pärakust kraadides on kehatemperatuur 5 pügalat kõrgem. Ta rääkis veel mitmest asjast, millele ma ei osanud raseduse ajal ega ka veel sünnitusmajas olles tähelepanu pöörata.

Esimestel päevadel oli infotulv nii suur, et ma ei suutnud veel paljusid asju hoomata. Kasutasin ära ema ja abikaasa {image id=199475 align=”left”}abivalmidust ning keskendusin täielikult beebile. Majas, kus peab sooja saamiseks ise kütma, kulub selline tugimeeskond igati ära. Ausalt öeldes imetlen neid naisi, kes kohe esimesel kodusolemise päeval suudavad toime tulla oma uue mina, vastsündinu, koduse majapidamise ja pidevalt heliseva telefoniga. Kui juba nõnda, vaid enda ja lapse heaolule keskendudes jääb kurvameelseks, siis on paljude sünnitusjärgne depressioon täiesti mõistetav. Seega soovitus oma kogemustes – kutsuge keegi appi, kes argimured esimestel päevadel enda kanda võtab ning laseb sinul ja värskel isal oma uue rolliga harjuda ning lapsega kohaneda – teda nuusutada, enda lähedal hoida, tema päevarütmiga harjuda ning nälja ja märja pepu nutul vahet tegema hakata. Ka organism tahab veidi kohanemist ja taastumist.

Mul on siiani vahel uskumatu tunne, et meil on kaks last. Esimestel päevadel tundus see veelgi enam irreaalne. Rohkem kui füüsiline trauma, mis sünnitus paratamatult endaga toob, oli just selle mõttega harjumine vaatamata üheksale raseduskuule ja üsna heale ettevalmistusele uskumatu.

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee