Haletsusväärsed narrid põõsas ja akende taga

Mees (30.a) kirjutab läbi nõustamisportaali seksuoloogile, et tal esineb juba aastaid seksuaalhälve. Nimelt ei ole tal olnud kunagi korralikku suhet ja  oma seksuaalvajaduse kompenseerib ta hoopis teistsugusel viisil…

kadi@buduaar.ee

Mees (30.a) kirjutab läbi nõustamisportaali seksuoloogile, et tal esineb juba aastaid seksuaalhälve. Nimelt ei ole tal olnud kunagi korralikku suhet ja  oma seksuaalvajaduse kompenseerib ta hoopis teistsugusel viisil –   juba aastakümneid on ta saanud seksuaalset rahuldust vaid piilumisest.

Sedasorti tegevust kutsutakse teaduslikult  vuajerismiks. Vuajerism on korduv või püsiv tendents jälgida inimesi seksuaalse või intiimse käitumise juures, näiteks nagu lahtiriietumine. Taoline tegevus tagab piilujale tavaliselt seksuaalse erutuse ja masturbatsiooni abil ka rahulduse. Vaadeldav isik pole sellest enamasti teadlik, et tema piilumise abil saadakse seksuaalne rahuldus. (http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik)


Tegelikult ei ole piilumises mitte midagi ebanormaalset – kõik  inimesed teevad seda ühel või teisel viisil. Ebanormaalseks muutub see siis, kui teatav seksuaalkäitumine muutub tihedaks ning hakkab segama enda ja teiste elu.
 ülalmainitud meesterahval on probleem selles, et ta kulutab piilumisvõimaluste otsimisele suurema osa oma vabast ajast ning selle nimel, et kedagi piiluda, seab ta ohtu ka enda elu (nt turnides erinevatel katustel, rõdudel ja akendel, et näha) ning  inimeste privaatsuse. Soov midagi erutavat näha on nii suur, et isegi töö on hakanud sellepärast kannatama.


Peale vuajerismi on aga teisigi ja palju hullemaid seksuaalhälbeid. Võiks isegi öelda, et piilumine on nendest kõige süütum ning raske on määratleda, millal seda üldse haiguseks võib nimetada. Seda, et sind keegi salaja aknast piilub, ei pruugi sa teada saada.

ühtemoodi koomiline, aga teistpidi hirmuäratav, on hoopiski kokkupuude liputajaga või mõne muu tegelasega, kes  ei lepi  passiivse jälgimisega. Rahulduse saamise nimel ebanormaalsel teel soovib taoliste kalduvustega inimene teise tähelepanu või  keha puutuda.


Seksuoloogide ja psühholoogide sõnul, ning loomulikult ka politsei statistikat lugedes, ei ole  piilumine ega oma suguelundite avalikult võõrastele näitamine sugugi haruldane.  Seda esineb küllalt palju. Kahjuks enamus selliste probleemidega  inimestest ei otsi mitte kunagi abi – nad häbenevad seda, ei söanda sellest rääkida ning arvatavasti nii mõnedki eitavad  probleemi olemasolugi. Tihti alles siis, kui määratakse mingi karistus ja halvustatakse avalikult, tunnistatakse süüst vabanemiseks, et ollakse tegelikult haige, vajatakse ravi ning kahetsetakse tehtut.


Kuna see probleem ei ole haruldane, siis loomulikult on  ka  paljudel naistel olnud kokkupuuteid kas liputajatega, piilujatega, hõõrujatega või siis mõne muu seksuaalselt ebanormaalselt käituva meesterahvaga. Olen vist olnud üks väheseid õnnelikke erandeid (sülitan nüüd kolm korda üle vasaku õla).  Päris ära hirmutas fakt, et peaaegu kõikidel minu naistuttavatel oli rääkida vähemalt üks lugu. Kõiki neid juhtumisi ei ole võimalik siin ära tuua. Mõned siiski:


Inga, 19 aastane üliõpilane: â