Iidne ravitehnika Hiinast – akupunktuur

Miks peaks keegi end vabatahtlikult nõeltega torkida laskma? Juba väga ammustest aegadest alates on hiinlased leevendanud valu ja kroonilisi haigusi just sellise ravimeetodiga. Mis on akupunktuur ja mille vastu see aitab?

Akupunktuur iidsetel aegadel

Akupunktuuri ajaloo täpne algus on teadmata. Mõne seletuse kohaselt tervenesid sõdades nooltega haavata saanud Hiina sõdurid kroonilistest terviseprobleemidest, mis enne olid ravimatud. Hiinast on leitud teritatud kive, mida tuntakse termini Bian shi all, mis viitavad sellele, et akupunktuuripraktika võis ulatuda juba neoliitikumi või varasesse kiviaega. Arvatakse, et akupunktuuri alged võivad olla ka aadrilaskmises või demonoloogias. 2. sajandil eKr asendusid kivi- ja luunõelad metallist tehtutega. Traditsioonilise Hiina meditsiini kohaselt korrigeerib akupunktide stimulatsioon energia, ki, voolu läbi kanalite – meridiaanide. Esimene ajalooline näide diagnoosist, kus räägiti nähtamatutest meridiaanidest, pärineb samuti samast ajast. Ka Euroopast on leitud viiteid muistsetele teadmistele akupunktuurist. Austriast leitud 5000 aasta vanuse Ötzi jäämehe kehalt leiti 15 erinevat gruppi tätoveeringuid, millest osa asub akupunktidel. See võib olla tõend, et ka mujal Euraasias võidi vähemalt varasel pronksiajal akupunktuuri-sarnaseid tehnikaid kasutada.

Keskaeg

Usutakse, et Korea oli esimene maa, kuhu akupunktuurikunst Hiinast laialdaselt levis. Seal on levinud uskumus, et akupunktuuri leiutas legendaarne Korea valitseja Dangun, kuid tõenäoliselt levis see kunst Koreasse siiski Hiinast. 16. sajandil olid Portugali misjonärid esimesed, kes tõid läänemaailma teateid akupunktuurist. Hiinas oli selleks ajaks akupunktuur aga tugevasti positsiooni kaotanud ning kirjaoskamatud praktikud praktiseerisid seda ühiskonna madalamate kihtide seas. Akupunktuuri kaduva kunsti keelustas 1822. aastal Hiina imperaator. Euroopas aga suhtuti samal ajal akupunktuuri skeptitsismiga, kuid leidus ka tulihingelisi pooldajaid. Seda oli vähe uuritud ning Euroopa praktikutel polnud piisavalt kogemust. 

Moodne aeg

Alles Mao Zedongi ajal tõusis Hiina traditsiooniline meditsiin taas ausse. Suure kommunistliku juhi sõnul on Hiina meditsiin ja farmakoloogia suured aarded ning nende arendamiseks tuleb tööd teha. Akupunktuur taaselustus ja selle teooria kirjutati ümber, et see vastaks poliitilistele, majanduslikele ja logistilistele tingimustele, et rahuldada hiinlaste meditsiinilisi vajadusi. 

Ameeriklaste tähelepanu haaras akupunktuur 1972. aastal, kui president Richard Nixon Hiinat külastas. Programmi ühe osana näidati delegatsioonile rasket operatsiooni, mis viidi läbi täiel teadvusel oleva patsiendi peal, kes eelistas anesteesiale akupunktuuri. Hiljem selgus muidugi, et konkreetsel patsiendil oli ülikõrge valulävi ning samuti sai ta tilgutite kaudu siiski morfiini. 

Tänapäeval on akupunktuur teaduslike uurimuste subjektiks, kuid pole leitud histoloogilist ega psühholoogilist korrelatsiooni ki, meridiaanide ega akupunktide vahel. Paljud kaasaegsed praktikud panevad patsientidele nõelu ilma traditsiooniliste teooriate toeta.

Kas akupunktuur aitab?

Praegune teaduslik uurimustöö toetab akupunktuuri efektiivsust teatud tüüpi valude ja operatsioonijärgse iivelduse leevendamiseks. Teised teadustööd jällegi väidavad, et akupunktuuri positiivsed tulemused on liiga tühised, et neile meditsiinilist tähtsust omandada ja pigem on tegu ennast mõttejõul tervendavate patsientidega, kes usuvad, et ravi mõjub ja sel on oodatud tulemused. 2012. aasta metaanalüüs aga tõestas, et traditsioonilistel akupunktuuritehnikatel on terapeutiline efekt kroonilise valu ravimisel, mis on midagi enamat platseeboefektist. Protseduuri andunud austajad aga usuvad, et akupunktuur annab neile parema une, rohkem energiat, hästitoimiva seedimise ja leevendab stressi. 

Akupunktuuri teooria

Teoorias baseerub akupunktuur eeldusel, et keha funktsioone reguleerib ki energia, mis voolab läbi keha. Katkestused selles voolus on vastutavad haiguste eest. Akupunktuur tähistab protseduure, mis proovivad ki voolu tasakaalu viia, stimuleerides anatoomilisi punkte naha peal ja all erinevate tehnikate abil. Kõige tüüpilisem mehhanism akupunktide stimulatsiooniks on naha läbistamine metallnõeltega, mida töödeldakse seejärel käsitsi või elektrilise stimulatsiooniga. Traditsiooniline Hiina meedia eristab mitut sorti ki’d. 

1. Liikumapanev ki: kontrollib kõiki keha füüsilise protsesse ja eriti vereringet.

2. Soojendav ki: kontrollib kogu keha ja eriti jäsemete temperatuuri.

3. Kaitsev ki: kaitseb välistekkeliste haiguste eest.

4. Hoidev ki: hoiab kehavedelikke (veri, higi, uriin, seemnevedelik jne) lekkimise eest.

5. Transformeeriv ki: muudab toidu, joogi ja õhu kehavedelikeks ja energiaks.

Oma funktsioonide täitmiseks peab ki voolama ühtlaselt keha seest pindmiste kihtideni – naha, lihaste, kontide ja liigesteni. Voolule aitavad kaasa kanalid, mida nimetatakse meridiaanideks. Moodne teadus ei kinnita aga ki või meridiaanide olemasolu. 

Akupunktid jooksevad peamiselt mööda meridiaane. Mõned punktid asuvad ka mujal ning neid loetakse eriliste terapeutiliste omadustega erilisteks punktideks. Kolmas kategooria on A-shi punktid, mis pole fikseeritud, vaid ilmuvad valu arenedes. Punktide täpne arv on aja jooksul muutunud: algselt oli neid sümboolselt 365 – sama palju kui aastas päevi. Moodsal ajal on neid 670, kuid neid võib ka rohkem olla.

Diagnoos

Akupunktuuri läbiviija otsustab patsienti jälgides ja küsitledes, milliseid punkte ravida. Traditsioonilises Hiina meditsiinis on neli peamist diagnoositehnikat. Inspektsioon fokusseerib näole, eriti keelele. Vaadatakse keele suurust, kuju, pinges olekut, värvi ja kattu. Samuti vaadatakse hambaid. Kuulatakse stetoskoobiga ning nuusutatakse kehalõhnu. Patsiendilt küsitakse seitsme valdkonna kohta – külmavärinate ja palaviku esinemise, higistamise, isu, janu, roojamise-urineerimise, valu, une ja menstruatsiooni kohta. Kompamise käigus otsitakse keha tundlikke A-shi punkte. Moodne akupunktuurisessioon algab konsultatsiooniga, millele järgneb mõlemal käel pulsi mõõtmine ja keele uurimine. Klassikaliselt on akupunktuur väga individuaalne ning põhineb filosoofial ja intuitsioonil, mitte kontrollitud teaduslikul uurimusel. Sessioon võib kesta 10 minutist 60 minutini. Mõnikord jäetakse nõelad kõrva kuni kolmeks päevaks. 

Nõelad

Nõelad on tavaliselt valmistatud roostevabast terasest. Üldjuhul on need ühekordseks kasutamiseks, kuid vahel tarvitatakse ka taaskasutatavaid nõelu, mis kasutamiskordade vahel steriliseeritakse. Nõelte pikkus varieerub 13 ja 130 millimeetri vahel. Lühemaid kasutatakse näol ja silmade juures, pikemad nõelad on mõeldud lihaseliste alade jaoks. Nõelte diameeter ulatub 0,16 millimeetrist 0,46 millimeetrini. Jämedamaid nõelu kasutatakse rohmaka ja jämedama kehaehitusega patsientidel. Peenemad nõelad on paindlikumad ja vajavad sisestamiseks spetsiaalseid torukesi. Nõela ots ei tohi olla liiga terav, kuid liiga tömbid nõelad tekitavad rohkem valu.

Tehnika

Enamik valust tuleb naha pealmistest kihtidest ja seepärast on soovitatav nõel kiiresti sisestada. Kogenud praktik suudab torgata nõela nii, et patsient ei tunne üldse valu. Loomulikult on olemas juhtumeid, kus valu osutub patsiendi jaoks väljakannatamatuks. Samuti arvatakse, et Jaapani akupunktuur on tunduvalt valutum kui Hiina oma, sest Jaapani spetsialistid kasutavad ka väga peenikesi nõelu pinnapealselt nahka läbistamata. Nõela sisestamisel tekib tuimus või elektriline kõditunne, mida nimetatakse de-ki’ks. See liigub mööda vastavat meridiaani. Kui de-ki’d ei teki, on põhjuseks vale akupunkt, nõelatorke vale sügavus, ebapiisav nõela liigutamine või patsiendi vähene usk. Kõik need tingimused peavad olema täidetud, et ravi oleks edukas. Kui de-ki ei teki kohe nõela sisestamisel, tuleb nõela käsitsi liigutada, et seda esile kutsuda. Kui de-ki on saavutatud, võib rakendada edasisi tehnikaid selle mõju võimendamiseks. Näiteks saab teatud võtteid kasutades de-ki’d suunata edasi keha kaugematesse osadesse. De-ki on olulisem Hiina akupunktuuris, lääne ja Jaapani patsiendid ei pea seda ravi vajalikuks osaks. Kuna akupunktuuri protseduuril läbistatakse nahka nõeltega, jääb siiski risk, et see võib olla tervisele ohtlik. Samas on vigastused väga harvad ning sageli on nõelte steriliseerimine või ühekordsete nõelte kasutamine seadusega määratud. Üldiselt on jõutud ka arusaamale, et akupunktuur on ohutu, kui seda viib läbi hästitreenitud praktik, kes kasutab steriilseid nõelu.

Tekst: Kaisa Ruul

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar Shopping talv 2012