Kui päiksepuhkusele ei jõua- joo kibuvitsateed!

Veebruar on kuu, mil arstide sõnul inimese vitamiinivaegus on kõige suurem. Vitamiinide puudusel muutume väsinuks ja närviliseks ning veresooned muutuvad hapraks, igemed tundlikuks ja nahk jumetuks. Nii haavad kui põletused kipuvad kehvasti paranema, tekivad kergesti sinikad, liigesed muutuvad hellaks. Tunneme, et vajame päikest ja puhkust. Peamine, millest keha puudust tunneb on C-vitamiin. Millest seda looduslikult saada?

Kibuvits on tõhus ravimtaim
Juba paar kibuvitsamarja suudab korvata meie C vitamiini päevase vajaduse. Kibuvitsad suudavad parandada ka ainevahetushäireid ja südame- ja veresoonkonna haigusi. Samuti on kibuvitsapreparaatidel kuse- ja sapieritust ergutav, üldtugevdav, põletiku- ja ateroskleroosivastane ning verejooksu peatav toime, nad reguleerivad organismis toimuvaid hapendumisprotsesse, suurendavad hormoonide sünteesi, fermentide aktiivsust ja kudede uuenemist. Ja mis põhiline- kibuvits tõstab organismi vastupanuvõimet väliskeskkonna ebasoodsaile tegureile.

Kibuvitsamarja tee on tõhusaks abimeheks mao- ja kaksteistsõrmik haavandtõve, naistehaiguste, avitaminoosi, kõrgvererõhutõve ja ateroskleroosi profülaktikaks, mitmete ägedate ja krooniliste haiguste puhul, kui nendega kaasneb C vitamiini kaotus. Kibuvitsa preparaaate kasutatakse nakkushaiguste, kehvveresuse, luumurdude, potentsi tõstmise, unehäirete, bronhiidi, tuberkuloosi, põiekivide, maokatarri, maomahla alahappesuse ja fermendi vaeguse, neeru ja põiehaiguste ning tursete korral. Meega keedetud kibuvitsa õielehtedega ravitakse roosi. Sügisel kogutud juurtest tehtud tõmmisega ravitakse põiepõletikku, reumatismi ja neerukivitõbe. Kibuvitsamarjadest tehtud õliga tehakse kompresse haavandite, haavade, kriimustuste jm kehavigastuste puhul.

Kuidas kibuvitsa ära tunda?
Kibuvits torkab niitudel ja kuivemates metsades juba kaugelt silma oma suurte roosade või valkjate õitega. Kibuvitsadeks nimetatakse suure rooside perekonna looduslikke liike, roosideks aga ainult ilutaimedena kasvatatavaid. Eestis kasvab looduses 11 kibuvitsaliiki, lisaks võib leida mitmeid kultuurist metsistunud liike. Erinevatel kibuvitsaliikidel pole vanarahvas vahet teinud ja nii on ka nende rahvapärased nimed ühised. Kokku on neid väga palju. Orjaroos, orjavits, orjapuhm ja teised sellised näitavad tema kasutamist varasematel aegadel. Kibuvitsa teravate ogadega kaetud vitstega peksti orje, et valu ja piinad ning tekkivad vigastused suuremad oleksid. Kuid tal on ka südamlikumaid nimesid, nagu koidukannid, okasroos, metsroosipuu, neitsi-kannid või neitsilill. Nii et kibuvitsad on tähistanud nii hirmu ja valu kui ka ilusaid õnnehetki. Levinuim meie alaldel on metskibuvits, pehme kibuvits, harilik kibuvits e orjavits. Teda kasvatatakse ilu- ja ravimtaimena ka aedades. XVII saj hinnati kibuvitsa Venemaal kullast kallimaks.

Millal kibuvitsa korjata?
Metskibuvits õitseb juunist augustini. Viljad on väheldased, siledad, kerajad ja säilivate tupplehtedega marjad, mis valmivad augustis-septembris. Ravimina ja toiduna kasutatakse vilju, mida korjatakse enne külmade tulekut täiesti valminuna. Külmunud marjad kaotavad oma raviomadused. Kuivatatakse kuivatis (ahjus) temperatuuril 90-100° C, õigesti kuvatatud droog peab olema punaks-pruuni või kollast värvi. Tee valmistamiseks kasutatakse ka õisi ja lehti. C vitamiini ja karotiini rohke sisalduse tõttu on kibuvits unikaalne ravimtaim. Väärtuslikuks südamele teeb tema rohke kaaliumi soolade sisaldus.

Kuidas marju säilitada?
Marju võib säilitada kuivatatult (kuivatada +80-90°C), kuid mitte sügavkülmutatult. Sel juhul seemnetest pole vaja puhastada, küll aga lõigata ära õiejäänused. Tee keetmiseks võiks marjad ka purustada, sel juhul valmib tee 15 minutiga. Üksnes kurnata tuleks läbi tiheda sõela. Sügavkülmutada võiks eelnevalt hapus mahlas või siirupis (ka suhkruga maitsestatud mahl) kuumutatud, puhastatud kibuvitsamarju, sel juhul on ka raviomadused enamuses säilunud.

Kuidas valmistada kibuvitsateed?
Kõige parem on valmistada termosesse ja hoida seal vähemalt 24 t. Piisab 1 spl marjadest 2 kl keevale veele. Võib valmistada ka purustatud marjadest, sel juhul on seisuaeg lühem. Teed juuakse 1/2 kl kaupa 2 korda päevas. Vastavalt haigusele võib ka kombineerida kibuvitsamarju teiste ravimtaimedega. Nii sobib näiteks juurde lisada reumateele võilille juuri, raudrohtu, pihlakamarju ja viirpuu õisi.

Kibuvitsa õitest saab roosiõli
Metskibuvits on ca 2 m kõrguseks kasvav põõsas. Peenikesed oksad on läikivad ja punakaspruunid. Väheldased ogad on üksikult või paarikaupa lehtede alusel, õisi kandvail okstel ogad sageli puuduvad. Punased õied paiknevad 1, 2 või 3 kaupa. Õitest tehakse kuulsat roosiõli, mida kasutatakse meeldiva roosiõielõhna saamiseks. Peale õli eemaldamist saab õielehtedest veel moosigi keeta, nii et õied võib täielikult ära kasutada.

Kasutage ära ka kibuvitsa seemned!
Kindlalt tuleks ära kasutada ka seemned. Kõigepealt seemned hõõrutakse külmas vees siledaks, kuivatatakse ja tuulutatakse karvad välja. Kasutamisel võiks neid jahvatada peeneks. Sobib valmistada jooki, lisada putrudesse, küpsetistesse.

(Kasutatud materjalid: Vanaema loodusraamat, Ave Luigela art, Terviseleht, Vitamiinide leksikon)

/Toimetas: Maily Kivilo/