Külmaga tervist päästma

10 kommentaari

Tavaliselt aitavad enamlevinud tõbede vastu päris hästi erinevad
soojendavad tegevused, nagu voodislesimine, kuum tee, mesi ja küüslauk.
Tõsi, leidub ka haigusi, kus abiks külmakott või –mähis. Kuidas
suhtuksite aga sellesse, kui arst soovitab tabletineelamise asemel
hoopis saja miinuskraadiga kambrikesse suunduda?  Nii uskumatu kui see
ka ei ole – külm töötab tõepoolest!                                      
/Tekst: Kairi Look/ 

 

Tavaliselt aitavad enamlevinud tõbede vastu päris hästi erinevad soojendavad tegevused, nagu voodislesimine, kuum tee, mesi ja küüslauk. Tõsi, leidub ka haigusi, kus abiks külmakott või –mähis. Kuidas suhtuksite aga sellesse, kui arst soovitab tabletineelamise asemel hoopis saja miinuskraadiga kambrikesse suunduda?  Nii uskumatu kui see ka ei ole – külm töötab tõepoolest!

Külmakambrid on kasutusel mitmetes Eesti haiglates ning inimesi, kes sinna haiguste tõrjumiseks minna julgevad, samuti küllaga. Esimese korra hirmust saab hiljem tavaliselt vääramatu usk pakase ravijõusse ning mitmed kasutavad seda rõõmsalt ka edaspidigi. Millest siis jutt?


Külmakamber ehk peenema nimega krüosaun pärineb Jaapanist, kus see 1980ndatel aastatel kasutusele võeti. Eestis tuntakse ja kasutatakse külmakambreid ligi 20 aastat. Krüosaun kujutab endast ruumi, kus temperatuur umbes saja miinuskraadi ringis. Tundub kaunis kohutav, ja mis veel õõvastavam – kambris käiakse enamasti ujumisriietes. Lisaks trikoole või ujumispükstele on kohustuslikus dresscode`is veel kindad, müts ja sall. Ja muud ei midagi! Külmaravi kestab korraga 2-5 minutit – just nii pikk on üks seanss jäises kambris. Kui miinuskraadid liiga kipuvad tegema, võib ka varem kambrist välja astuda, kuid seda ei pidanud arstide sõnul kuigi sageli ette tulema, sest inimesed taluvad külma hästi ning mitmekordsed käijad on ekstreemtingimustes viibimise positiivsed tagajärjed ise omal nahal ära tundnud. Seepärast minnaksegi jälle ja jälle.


Miks on tarvis end niimoodi piinata? Käinute-näinute sõnul pole tegemist hoopiski sama hirmsa pakasega, mis välistingimustes tuule ja tuiskava lumega assotsieerub. Kraade on muidugi kõvasti rohkem, kuid organism reageerib kambrikülmale teisiti. Vererõhku ei tõsta, südametööd ja hingamistegevust ka ei sega. Hoopis parandab ja ravib. Eriti tõhusalt aitab külmaravi liigese- ning erinevate närvihaigustega inimesi. Need, kes hädas valutavate põlvede, seljavalu või reumaga, saavad külmakambrist tõhusat leevendust. Ka astmaga hädasolijad on pakaselisest ruumist abi saanud. Hingamine muutub peale seansse oluliselt kergemaks. Säärane külm vaigistab edukalt valu – on ju vana nipp ka näiteks haigetsaanud kohale külma peale panna. Siin on valupeletamine küll hoopis teistsugune – lühiajaline, kuid väga suur külm toimib ka põletikuvastaselt. Valu väheneb ja püsib eemal 6 kuust kuni pooleteise aastani, teavad arstid. Rääkimata sellest, et mitme korra käimise jooksul kaovad või saavad leevendust tervist närinud tõved. Selleks soovitatakse tavaliselt kümmet seanssi. Selle aja jooksul peaks põletikud taanduma. Vahel käiakse külmakambris ka kuni 20 korda, et tervisemured kindla südamega selja taha jätta. Külmakambris käijate hulgas on ka neid, kes hädas energiapuudusega ja soovivad suurendada töövõimet. Kunstpakase käest pääsedes on kaunis mägede-liigutamise-tunne ning energia ajab üle ääre. Asi on tuttav ka tippsportlastele, kes käivad külmas tavatreeninguid toetamas ja puuduvad sentimeetreid taga ajamas. Uuringute kohaselt on nii võimalik suurendada jõuvarusid terve kümnendiku, samuti saavad teravust ja kiirust juurde kiirusaladega tegelejad.

Igaühel, kes talviste viirustega kimpus, pole külmakambrisse tõenäoliselt asja. Samuti on külmaravi vastunäidustatud neile, kel tõsiseid probleeme südamega.  Kuid juhul, kui arst sellist ravimeetodit soovitab, ei tasu teda sajakraadise külma kätte saatmise eest hukka mõista. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja terveks ka.


Kairi Look