Minu kogemus: kallist maoballoonist polnud abi kaalu langetamisel

Hei, kõik toredad Buduaari külastajad. Tahaks jagada Teiega oma õpetlikku kogemust. Olen 23 aastane kena neiu, kellel on probleeme kehakaaluga. Nimelt kaalun 110 kg ja olen 168 cm pikk.
 
Ideaalne katsejänes neile, kes paksude inimeste pealt rikastuda tahavad, sest olen nõus proovima igasuguseid äärmuslikke vahendeid kaalu alandamiseks. Nimetan mõned põnevamad : Holy salendav tee, Reductil tabletid ja siis kõige radikaalsem, millest teile täna rääkida tahan- maoballoon.
 
Maoballoon meenutab (silikoonist) õhupalli, mis on täidetud sinise füsioloogilise lahusega. Balloon paigaldatakse makku, et täiskõhutunne tekiks kiiremini. Kes tahab lähemalt uurida, siis selle kohta leiab informatsiooni internetist.

Minul paigaldati balloon eelmisel kevadel. Algas kõik sellest, et panin aja kinni ja kohtusin arstiga. Olin eelnevat teinud palju kodutööd ja asjaga üldiselt kursis. Esmakohtumisel ootasin, et arst kaalub ja mõõdab mind, teeb selgeks mind vaevavad terviseprobleemid, seletab mulle lahti kogu protseduuri  ja tulemused, räägib riskidest jne.
Ainuke proseduur, mis tehti, oli nö mõõga neelamine, et näha kas mu maoga on kõik ikka korras. Konsultatsioon käis väga kiiresti ja tekkis tunne, nagu arst tahaks meist kähku lahti saada, et oma tööd edasi teha. Kuna ma olin aga otsutanud selle ära teha, panin aja kinni ja hakkasin vajalikku raha kokku ajama. Summa oli u.13 000 krooni. Minu jaoks väga suur raha, aga mõtlesin oma tulevikule, ja sellele, et saan hakata elama jälle normaalset noore inimese elu.
 
Tähtis päev oli viimaks saabunud. Arst hoiatas, et peale ballooni paigaldamist hakkab mul väga paha. Kirjutas välja ka rohud , mis seda leevendama peaksid. Protseduur iseenesest ei olnud midagi hullu. Tehti ka väike kohalik tuimestus, mis asja veel lihtsamaks tegi. Protseduurile kulus kuskil 30 minutit ja oligi kõik. Peale seda läksin kohe sööma, sest oli juba lõuna ja hommikust ei lubatud ju süüa. Kõik oli väga normaalne.

Siis aga läks põrgu lahti. Kuskil 4-5h hiljem oli mul nii halb, et mõtlesin, et suren ära. Mitte midagi enam sees ei seisnud.  Maos olid krambid. Sundisin ennast vett jooma, et dehüdratsiooni ei tekiks, aga vesigi ei püsinud sees. Enesetunne oli umbes selline, et kui mõtled oma kõige hullema pohmelli peale, siis korruta see kümnega. Helistasin arstile, et ehk saavad mu tilguti alla panna. Vastuseks tuli, et ta ei ole enam majas ja peaks siis spetsiaalselt tagasi sõitma, et tema on ju ka kõigest inimene ja helistagu ma peale nädalavahetust. No mis siis ikka, kannatame ära.

Järgmise päeva õhtuks olin ma aga juba nii kurnatud, et ema viis mind kiirabisse. Seal ei osatud minuga mitte midagi alguses peale hakata ja pidin üsna kaua veel piinlema. Siis aga pandi tilgutite alla, rahustav süst tagumikku ja magama.

Läksin haiglasse reedel ja välja sain esmaspäeval. Kõik päevad olin kaks korda päevas tilguti all. Süüa ma ei suutnud. Kilod tõesti kadusid, aga sellist piina enam küll ei tahaks läbi elada.

Esmaspäeval külastas mind mu arst, kes ballooni paigaldas. Ta küsis, et kuidas mu enesetunne on. Seletasin, et ei suutnud enam väga halba enesetunnet välja kannatada ja otsustasin haiglasse tulla. Selle peale nähvas ta, et ma ju ütlesin, et hakkab väga väga paha. Selline parastamine oli antud olukorras kohatu. Mul oli tunne, nagu ma oleks midagi valesti teinud, et haiglase tulin. Aga ma tõesti arvasin, et suren ära...nii paha oli olla. See ei olnud veel kõik. Ta kirjutas mulle haiguslehe alguskuupäeva üks päev hiljem, sest ta ei viitsinud kolm korrust liftiga alla sõita. Olin ballooni paigaldanud arsti käitumisest śokeeritud. Veel mõned rohud ja lõpuks lasti mind koju.

Mitu päeva peale haiglat olid mul maos krambid, aga muidu oli olemine suhteliselt hea. Esimesel nädalal sõin ainult jogurtit ja beebitoitu. Tasapisi hakkasin tahke toidu peale üle minema. Ootusärevus oli suur. Lõpuks saavutan oma ideaalkaalu.
 
Siis aga saabus valus tõde: kilod ei kadunud. Mitte midagi ei muutunud.
Pool aastat hiljem oli korraline kontroll. Vaadati, kas balloon on terve ja kuidas mu kaal on alanenud. Mina olin aga hoopis juurde võtnud ja tundsin ennast veel hullemini. Lootsin, et arst oskab mulle nõu anda või öelda, mida ma valesti olen teinud.
Kontrolli lõppedes küsis arst, miks mu kaal pole alanenud. Muide, eriti solvav oli see, et ta isegi ei vaadanud minu poole vaid kirjutas hoopis midagi oma laua taga. Ütlesin, et ei tea. Olin ju hakanud uuesti tennist mängima ja sellega oma kehalist koormust suurendanud. Siis aga tuli pauk, mida ma ei oodanud. Kui arst küsis, kas ma mingeid rohtusid võtan siis ütlesin, et L-tyroksiini (kilpnäärmerohi alatalitluse vastu). Arsti reageering oli : „ Kilpnäärme alatalitluse puhul ei ole maoballoonist kasu, aga vähemalt ei tule sul siis enam kaalu juurde“.
Sel hetkel vajus mul suu lahti. Ma jäin täiesti vait. Kuidas ta sai nii öelda? Mul on olnud alatalitlus juba palju aastaid ja miks ta seda siis ei küsinud, kui konsultatsioon oli. Kaalu oli ju ka tublisti juurde tulnud. Arsti kohus on välja uurida, milline mu tervislik seisund on. Võimatu on alati kõige peale tulla, mida arstile rääkida.
Soovisin arstile ilusat päeva ja astusin pisarais uksest välja. Olin täesti murtud. Mulle oli antud lootust ja siis see nullitud täiesti. Lisaks veel see summa, mis ma maksin mitte millegi eest. Olin saanud just valusa õppetunni.
 
Praeguseks on mu jaks otsa saanud, sest viimane radikaalne kogemus lõi mul jalad nii korralikult alt, et molten, kas üldse jõuan oma kaaluga enam võidelda. Jõud on otsa saanud ja vägisi tekib tahtmine alla anda.

Teile, kallid lugejad, aga soovitan kaaluga edasi maadelda ja seda kogemust jagada, sest ehk oled just Teie need, kes mulle lootuse tagasi annavad.

Teie Buduaarikas