Anoreksia ja buliimia- tänapäeva ühiskonna haigused

Kevad on käes ja suvi kohe-kohe saabumas. Paljud naised peavad dieeti või üritavad rohkem trenni teha, et rannahooajaks ennast vormi saada. Kas ka Sina kuulud nende inimeste hulka, kes igal aastavahetusel lubab kaalust alla võtta? Kui kaugel oled Sa anoreksiast ja buliimiast?

Buliimia ja anoreksia on mõlemad psüühikahäired. Esimene nendest on liigsöömine ja teine
esilekutsutud nälgimine. Need  tõved kimbutavad maailmas 70 miljonit inimest, kellest 90% on 12–25-aastased tüdrukud ja naised. Eestis ülevaatlik statistika kahjuks puudub. Teada on, et 1998. aastal pöördus söömishäirete tõttu Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliinikusse 29 inimest, kuid juba 2003-ndal aastas otsis abi sadakond haiget.

Mõlema tõve algus peitub ühiskonna sotsiaalses surves- et olla ilus ja edukas, pead olema sale. Kui töntsakas tüdruk klassivendade pilkealuseks muutub, üritab ta ajakirjades vohavaid dieedinippe järele proovida. Eduelamus on vesi dieedipidaja veskile, sest kaalulangetamist jätkates on loota veelgi positiivsemat tagasisidet. Aga kui kaduvate kilode asemel tekivad nõrkus ja kehalised vaevused ning ennast tajutakse ikka veel liialt tüsedana, on dieedist saanud söömishäire.

Buliimikud söövad tavaliselt üksi, näiteks teleri ees, ning eelistavad soojale toidule saiu, kooke, võileibu ja krõpse. Enamasti on neil madal enesehinnang, mida püüavad söömishoogudega korvata. Söömine ja oksendamine aga tekitavad süütunde, madaldades enesehinnangut veelgi.

Anorektikud näevad end küll alakaalulisena, aga tunnevad paksuna. Neil on ainult üks siht: veelgi rohkem maha võtta. Peavalu, nõrkus, minestamishood, aneemia ja päevade ärajäämine on tavalised asjad. Aga isegi sellised kehalised muutused ei takista neil viimse hetkeni trenni teha, et kilogramme kaotada.

Muutused kehas
Söömishäirega inimese kehas toimuvad karmid muutused. Pidev külmatunne, vererõhu langus,  naha muutumine  kuivaks ja kahvatuks, juuste väljalangemine, hammaste lagunemine. Lõpuks võivad ka tekkida kõigi organite kahjustused, kui need ei saa toitaineid nii palju kui vaja.
Buliimiahaigetel esineb sageli seedehäireid, kuna korrapäratu rezhiim on organismi segi paisanud. Lisaks võivad süljenäärmed suureneda ning nägu paistab siis ümaram, mis omakorda viib haige mõtted sellele, et kehakaalu on juurde tulnud, kuigi tegelikult ju ei ole. 
Umbes 50%-dil anorektikutest esineb ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Need kaks diagnoosi ei välista teineteist, buliimiat diagnoositakse sageli neil, kelle kehakaal on normis või üle selle. Paljud buliimia all kannatavad inimesed on eelnevalt kannatanud anoreksia all.

Ravi
Üldiselt  ravitakse rohkem buliimiat, kuna buliimiahaigeid satub arstide vaatevälja rohkem. Ravis kasutatakse kognitiivset käitumisteraapiat, mis tegeleb mõtete, tunnete ja käitumise omavahelise seose lahti mõtestamise ja muutmisega.  Peale psühhoteraapia kasutatakse söömishäirete ravimisel ka ravimeid. Buliimia ravi kestab tavaliselt 4-5 kuud.
Anoreksia ravi on keerulisem ning võtab aega isegi üle aasta. Raviprotsessi peaks olema haaratud kogu perekond või vähemalt üks liige, kes soovib aidata. Ainult arstid ja psühhoterapeudid sellega toime ei tule.  Anorektiku ravi algab haiguse teadvustamisest. Et inimesel tekiks üldse motivatsioon midagi enda heaks teha. Osaliselt on ravi kognitiivne, aga rohkem ikkagi pereteraapia.

Sümptomid ehk avaldumine
Anoreksia tunnusteks on kehakaalu hoidmine antud vanusele ja pikkusele ettenähtud minimaalsest normkaalust 15% alla normi. Tugev hirm kaalus juurde võtta, isegi kui ollakse alakaaluline. Häire all kannataja tunneb end paksuna isegi siis, kui on nälginud. Inimene harjutab end sööma äärmiselt vähe ja lahjat toitu. Mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu muutuvad piiratuks, sagenevad meeleolu vaheldumised. Naiste puhul on oluline sümptom vähemalt 3 järjestikkuse menstruaaltsükli puudumine. Keelitamine, preemiad ja ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada.

Buliimia tunnusteks on liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul. Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine.
Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised.

Diagnoosimine
Tüüpiline haiguspilt ei põhjusta spetsialistile diagnostilisi raskusi. Esmaskohtumisel püüab arst vestluse abil väljaselgitada söömishäire iseloomu, raskusastet, iseloomulike käitumisilmingute esinemist ja inimese kehalist seisundit. Söömishäirete puhul võib vajalikuks osutuda EKG (südame uuring) ja vereproov, mis annavad esmase ülevaate selle kohta kas ja kui palju on haigus kehalist seisundit mõjutanud. Häire paremaks jälgimiseks kasutatakse söömishäirete küsimustikke ja toidupäeviku pidamist.

Tüüpline anorektik on pärit heast perekonnast. Ta püüab olla ideaalne nii kodus kui koolis. Sööb vähe ja kalorivaest toitu. Tajub end paksuna, kuigi võib olla ülikõhn. Tegeleb spordiga, liigub palju. Tarvitab lahtisteid.

Tüüpiline buliimik kannatab madala enesehinnangu all. Ta kannatanud füüsilise või psüühilise vägivalla all. Normaalkaalus või natuke üle selle. Sööb hooti ja palju korraga ning oksendab siis toidu välja. Toitub salaja kookidest, võileibadest, jäätisest, krõpsudest jms.

Söömishäired maailmas
• 90% söömishäire all kannatajatest on 12–25-aastased naised.
• 80% lastest on enne 4. klassi jõudmist pidanud dieeti.
• Rohkem kui 50% 9–15-aastastest tüdrukutest teeb kaalu alandamiseks trenni, 50% on vähendanud oma toidukoguseid ja 5% kasutab dieedipreparaate või lahtisteid. 2 naist viiest ja 1 mees viiest annaks 3–5 aastat oma elust ära, et saada vastutasuks soovitud ideaalkaalu.
• Vähemalt 50 000 inimest sureb söömishäire tagajärjel.

Järgnevalt räägivad meile oma loo anonüümseks jääda soovivad isikud:

Olen olnud buliimik natukene üle aasta. Seda aga teadvustama hakkasin endale alles pool aastat tagasi. Kõik algas ka minul dieedist. Tahtsin koguaeg parem välja näha. Kuigi kui nüüd ajas tagasi mõelda, siis ma ei olnud kunagi väga paks. Olen suhteliselt pikk (172 cm ) ja seega kaalusin lihtsalt rohkem kui minu sõbrannad. Kuid see tohutult piinas mind. Ema ütles mulle, et olen lihtsalt raske kondiga. Ma ei tahtnud seda uskuda. Ma ei tea siiani mida see väjend üldse tähendab. Niisiis hakkasin dieete pidama. Kuna peaaegu iga ajakiri on mingit dieedi juhist  täis, siis tahtsin neid kõiki proovida. Mõni pidi ju ka mulle sobima. Ma ei suutnud ühestki korralikult kinni pidada ja siis mõtlesingi oma organismi natukene petta. Ühel päeval mõtlesin, et kuidas saab organism aru, et ma söön just suppi mitte võileibu ja kuuma teed. Nii jätsingi dieedis ettenähtud suppi ära ja sõin hoopis võileibu. Pärast sain aru, et nii polnud ikka õige ja ainukese väljapääsuna nägin oksendamist. Mõtlesin, et teen seda vaid ühe korra, et uuesti rööbastele saada. Kahjuks oli see vaid ensepetmine. Nüüdseks oksendan iga päev kaks korda vähemalt. Ma olen sellest nii väsinud. Tahaksin tagasi oma normaalset elu, kuid see pole üldse nii kerge. Ma tunnen nagu oleksin oksendamisest sõltuvuses.
Minu elukaaslane pole vist teadlik minu haigusest, sest ta sõidab pikki sõite ja vahest ei ole kaks nädalat kodus. Isegi kui ta on kodus, siis olen ma suutnud seda varjata. Ma tahaksin talle sellest rääkida, aga ei julge. Mida ma kadan? Seda, et ta ei mõista mind. Ka tööjuures ei ole keegi minu käest veel midagi küsinud. Ma ei taha inimestele jätta muljet, et ma ei saa hakkama endaga.  Kindlasti peaksin saama abi, sest nüüdseks on selge, et üksinda ma sellest välja ei tule.

Selle eluperioodi jooksul olen elanud ainult veest, isegi 100 kcal päeva jooksul on tundunud mu jaoks liig mis liig; siis kui jälle murdun, kukun õgima.. Ükskõik mida ning mida rohkem, seda parem. Aju on kõik muud mõtted ära blokeerinud, ainus, millest mõelda suudan, on söök. Sellistel päevadel oksendan 3-5 korda päevas. Kui olen suutnud ühe oksendamisega piirduda, olen enda üle uhke olnud. 4,5 aastat sõin lahtisteid (isegi kuni 80 tabletti päevas). See oli mu kõige hullem aeg, sest see oli tõesti vastik. Lahustasin need enne sissevõtmist ära, et need kiiremini mõjuma hakkaksid. Käisin neid isegi öösiti valveapteegist ostmas. Nüüd tablette pole söönud peaaegu aasta, sest rikkusin oma organismi ikka nii ära - mu neerud on läbi ja immuunsüsteem olematu. 
Olen käinud paar korda psühholoogi juures, aga kuna ravi näeb ette, et ma päris palju sööksin, siis minu ajule on see vastuvõtmatu. Ükskõik, kui palju ma ka endale selle vajalikkust ei tunnista. Paraku tundub, et mu elueesmärk on kõhn olla. aga ükskõik, kui palju ma ka ei kaaluks (kui olen suutnud nälgida, siis 45kg.. kõige halvematel aegadel olen olnud 63kg.. aga tunne on täpselt samasugune - olen liiga paks ja häbenen ennast).
Mõningatel perioodidel olen ka suutnud normipäraselt toituda, aga see on ikka nii raske, sest selline tunne on, et mu magu on täitmatu - ükskõik, kui palju ma ka ei sööks, ikka tahaks veel. 
Kellelegi oma tuttavatest ma sellest rääkinud pole, sest tean, et edaspidi nad näeksidki mind kui ainult buliimikut. Kuigi mõned sõbrannad/ tuttavad on vist paaril korral küsinud, kas ma käisin oksendamas (kui olen kohe pärast söömist wc-sse suundunud ja sinna kauaks jäänud). Loomulikult olen eitanud. Kodus sai vanem õde mulle ka mõned korrad jälile ning sellest tulenevalt on ta mind mitmel korral vastikuks buliimikuks sõimanud. 
Enam ei loodagi normaalseks tagasi saada, lihtsalt loodan, et ma tuleksin oma päevadega kuidagigi toime. Teistele soovitan soojalt - mitte kunagi proovidagi oksendamist, see rikub alatiseks ära su mao ja aju. Tagasiteed pole. Ükskord buliimik, alati buliimik. Isegi, kui suudad oksendamisest ja õgimisest hoiduda, jääb su ajus alatiseks enesega võitlus käima. Igakord - poes, tänaval, söögikohas, peol, magades.. sest ainult mõtled, millal saaks kiiresti koju ja sööma.

Allikad:
www.inimene.ee
www.fitness.ee
www.diabetes.ee/

Teele Teder
[email protected]