Reklaam sulgub sekundi pärast

Maailmakuulsate dieetide plussid ja miinused. Kommenteerib Mai Maser. II OSA

Maailmakuulsate dieetide plusside ja miinuste esimeses osas analüüsisime koos toitumisteadlase Mai Maseriga Atkinsi, Paleo ja  gluteenivaba dieeti ning taimetoitlust. Seekord arutleme Tootroitumise, Zone dieedi ja vahemeredieedi üle.

 

 

Maailmakuulsate dieetide plusside ja miinuste esimeses osas analüüsisime koos toitumisteadlase Mai Maseriga Atkinsi, Paleo ja gluteenivaba dieeti ning taimetoitlust. Seekord arutleme Tootroitumise, Zone dieedi ja vahemeredieedi üle.

Toortoitumine ehk RAW Food liikumine.

Toortoitumine on üks taimetoitluse liikidest, mille puhul tarbitakse enamik toitudest mittetöödelduna. Toortoiduks nimetatakse idandatud seemned, igat liiki mahlu, puuvilju, aedvilju, maitsetaimi ja salatilehti, lihtsaid fermente, (nisu)orase mahla, samuti idandeid ja rohelisi võrseid, mida ei ole kuumutatud üle 46 °C . Toortoitlane sööb tooreid puuvilju, aedvilju, seemneid-pähkleid ja idandeid, ei tarbi punast liha, linnuliha, piimatooteid, mune, lisaaineid, kuumutatud toitu ning samuti välditakse kiiritatud või pestitsiidide abil kasvatatud puuvilju-aedvilju.

+ Toortoidus säilivad kuuma mittetaluvad vitamiinid, eriti C-vitamiin. 
+ Eelistatud on rohelised köögiviljad,sest neis on rohkesti klorofülli. Olles antioksüdant, ergutab klorofüll punaliblede tootmist ja keha hapnikuga varustamist. Rohelistes idandites on olulisi ensüüme, mitmeid vitamiine, millistest tuleks rõhutada suurepärast antioksüdanti E-vitamiini.
+ Värskelt valmistatud mahl on väga väärtuslik energiaallikas, millest koos süsivesikutega saame ka vitamiine, mineraale, taimseid toitaineid ja kiudaineid.
+ Seemned ja pähklid on head küllastamata rasvhapete saamiseks. Viimased aga osalevad rakumembraanide ehituses, hormoonide ja ensüümide koostises ning annavad kaitsejõudu ja energiat. Lisaks saame nende õlidest rasvlahustuvaid E- ja Q10-vitamiini ning B1- ja B5-vitamiini.

– Taimne toortoit ei sisalda piisavalt kõiki vajalikke toitaineid ja on madala bioväärtusega. Selleks, et organism saaks vajalikke toitaineid, tuleb suuremal hulgal sünteesida seedeensüüme. See aga on väga suur ülearune energiakulu sinu organismile.
– Suur puudus on rasvhapetest. Kuna tervislikuks toitumiseks soovitame nii tahkeid, küllastatud (kuni 10%) kui ka küllastamata rasvhappeid, õlisid (u 20%), siis siin küllastatud rasvhapped praktiliselt puuduvad.
– Päevas tarbitakse väga suures koguses kiudaineid, mis viivad organismist välja kolesterooli ja mineraalained. Toortoitudes on kolesterooli hulk niigi alla normi ja seetõttu tekitame halva olukorra oma aju tervisele, sest just meie aju vajab kõiki rasvhappeid ja ka kolesterooli. 
– Taimedes on keemilisi ühendeid, mis võivad koosmõjus aktiveeruda alles inimorganismis ning muutuda seal kahjulikuks. Seepärast ei ole soovitav fantaasiarikkalt kokku mikserdada erinevaid taimi. 
– Toortoiduna soovitatud muna, liha ja kala on nakkusohtlikud ning seda ei võiks mingil juhul soovitada.
– Toortoidu menüü on ääretult kalorivaene ega sobi normaalseks elutegevuseks – tööks, sportimiseks, laste saamiseks jne. 


Vahemeredieet
Vahemeredieet soovitab aktiivset elustiili ja järgmisi toite: leib-sai, riis, pasta, kuskussi- ja teraviljatooteid, kartulid, puuviljad, oad ja teised kaunviljad, pähklid, köögiviljad, oliiviõli, juust ja jogurt. Kala ja linnuliha, mune ja maiustusi võib dieedi järgi tarbida vaid kord nädalas ning liha lausa kord kuus. Söögikordade kõrval võib juua väheses või mõõdukas koguses veini
+ Toidud on mitmekülgsed ja kombineeritud.
+ Rohkesti süüakse aedvilju, eriti aga puuvilju, mida on soovitatud igapäevases menüüs koos teraviljasaadustega, ubade ja läätsede, pähklite, oliiviõli ning juustu ja jogurtiga. 

+ Menüüs on olulisel kohal oliivid ja oliiviõli, mis vähendavad südamehaiguste tekke riski ja tugevdavad vastupanuvõimet haigustele koos antioksüdantide-rikaste aedviljadega.
+ Kord nädalas soovitatakse süüa kala, linnuliha, mune ja maiustusi.
+ Maiustustena soovitatakse mett ja kaneeli ning väga vähe suhkrut.
+ Toidusoovitustes on olulisel kohal liikumine ja päikesevalgus.
– Menüüs on vähe loomset valku, mis on asendamatute aminohapete seisukohalt vajalik.
– Menüüs on vähe piimatooteid.
– Vein kuulub mõõdukas koguses kas igapäevase või iganädalase menüü juurde. See võib geneetiliselt mitte kujutada riski Vahemere maade elanikele, küll aga põhjamaalastele, sest kuigi on üldine globaliseeerumine, on Põhjamaade elanikel teised tavad, harjumused ja teistsugune geneetiline foon ning kõike ei ole soovitatav üks ühele üle võtta.

Zone-dieet

Zone-dieedi idee peitub süsivesikutes, insuliini ja glükagooni ehk kahe ainevahetusele kõige olulisema hormooni tasakaalus. Oluline on ka toidu kogus, sest liigsed kalorid ergutavad insuliini tootmist. Seega, kui leida endale sobiv toiduratsioon, mis sisaldab õiges vahekorras kolme komponenti – proteiine, süsivesikuid ja taimerasvasid –, siis kaovad liigsed kilod iseenesest ja suure vaevata. Iga toidukord peab sisaldama 40 protsenti süsivesikuid, 30 protsenti proteiini ja 30 protsenti rasva. Päevas tuleks süüa kolm einet ja kaks väiksemat vahepala.
+ Rõhutatakse toitainete kindla vahekorra olulisust, mida tuleb pidada positiivseks.
+ Süsivesikute hulk on tavasoovitusega võrreldes väiksem. Kuigi viimasel ajal on peetud paremaks seda, et süsivesikuid ei oleks üle 45% (oli 55–60%). Siin on see arv veelgi madalam – 40%.
+ Päevas on ette nähtud viis söögikorda, mis eeldab, et ühegi toidukorra ajal ei sööda liiga palju. Toidukordade vahel on lubatud kaks vahepala. Vahepalaks on tavaliselt aedvili, mida muidu süüakse liiga vähe.
– Toitainete osakaal on tasakaalustamata. Kuigi Euroopas ja ka Põhjamaades on soovitus mitte süüa päevas liigselt süsivesikuid, on siin toitainete vahekorras valku soovitatud liiga palju. Valgu osakaal on ligi 30%, mis on suureks koormuseks neerudele ning ajab tasakaalust välja keha lämmastikubilansi.
– Oluline ei ole iga toidukorra kindel toitainete vahekord, vaid see, et see oleks päeva jooksul tasakaalus. Süüakse ju erinevalt ning eriti suured kõikumised on hommikueine ja õhtueine kaloraažis.
– Kergem on soovitusi järgida ja nendest aru saada, kui need on tehtud toidupõhiselt, mitte toitainete protsente ette kirjutades. 





Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2013

Tekst: Triin Tisler ja Mai Maser