Millised on levinumad toitumishäired?

22 kommentaari

Toitumishäiret vallandavaks teguriks võib olla midagi väga lihtsat – näiteks mõne lähedase mõtlematu märkus. Kui armastatud inimene teeb kas või naljaga pooleks märkuse su kehakuju kohta, võib nõrgemal isiksusel sellest täiesti piisata kinnisidee tekkeks, et ta reied on liiga paksud, tagumik liiga suur või kõht kole.

Toitumishäiret vallandavaks teguriks võib olla midagi väga lihtsat – näiteks mõne lähedase mõtlematu märkus. Kui armastatud inimene teeb kas või naljaga pooleks märkuse su kehakuju kohta, võib nõrgemal isiksusel sellest täiesti piisata kinnisidee tekkeks, et ta reied ongi liiga paksud, tagumik liiga suur või kõht kole.

Ning lisades siia veel meedia poolt kultiveeritud edukuvandi ilusast ja ennekõike kõhnast inimesest, olemegi saanud toitumishäire jaoks ideaalse kasvulava. Toitumishäirete tekke kasuks räägib ka hetke aastaaeg – on ju kõik ajakirjad täis erinevaid nippe, kuidas rannahooajaks võimalikult kiiresti kaalust alla võtta. Ja kui trenni ei viitsi ja taha minna, siis tundub nälgimine väga lihtne moodus.

Algus on lihtne – vältida kaloririkkaid roogi. Sedamööda, kuidas mõte liigsest kehakaalust üha enam teadvuses võimust haarab, tundub juba ka dieet-toit liiast. Esimesed allavõetud kilod kihutavad veelgi enam oma toitumist piirama. Sellest hetkest aga saab rääkida juba anoreksiast – moodsa maailma katkust.

Ideaaliks kujuneb äärmine saledus, mille saavutamisega kaasneb range näljutamine ja treenimine, mida psühholoogid seostavad äärmise enesekontrolli vajadusega. Suutes kontrollida oma toitumist, tundub anorektikule, et nii kontrollib ta ka oma elu. Et keha vähesestki söögist rasva ei koguks, võetakse appi lahtistid, mõnikord ka oksendamine. Kaalu püütakse alandada ka sportimise, uneaja piiramise või suitsetamisega. Kui kehakaal ka oluliselt väheneb, on anorektik endiselt rahulolematu ning leiab ikka kehalt olematut rasva. Põhjus on näljutamise käigus kujunev keha väärtaju. Olgu anorektik kui peenike tahes, oma vaimusilmas näeb ta end endiselt paksuna.

Toitumishäirete mündi teisele poolele, buliimiale, on iseloomulikud korduvad liigsöömissööstud ja seejärel äärmuslikud meetmed toidu paksuks tegeva mõju vähendamiseks. Kui anorektikud kipuvad olema äärmuslikult kõhnad, siis buliimikud on aga enamasti normaalkaalus, nende söömishäire väljendub kiusatuses süüa ning süütundes söödud toidu pärast. Sellega kaasnevad söömasööstud, kus nad arutult toitu ahmivad ning seejärel kõik välja oksendavad või lahtistite abi kasutavad. Söömine on nende jaoks kuritegu, mida peaks tegema minimaalselt ja seetõttu nad tavaliselt hommikul ei söö. Õhtuti aga vallanduvad buliimiahood ja järgneb oksendamine.

Buliimial on teatud sarnasusi muude sõltuvushaigutega (narkomaania, alkoholism), sest söömishoogudel on teatud tsüklilisus, mille vallandajaks võib olla stressirohke olukord või teatud toiduainete nägemine.

Nii anoreksia kui buliimia mõjuvad organismile väga laastavalt, sest toitaineid saamata, võtab organism neid sealt, kust võtta annab. Rasvu, valke ja süsivesikuid lihastest, südamest, maksast ja isegi ajust.

Ajus kahaneb ka hall- ja valgeaine hulk, kusjuures hallaine koosneb taastumatutest ajurakkudest, mistõttu näljakuurist tingitud muutused on pöördumatud.

Organismi toimimiseks vajaliku kaltsiumi võtab keha luudest. Need, kel kombeks oksendamist esile kutsuda, kaotavad lisaks ka kaaliumit, naatriumit ja muid vajalikke ioone. Lisaks väheneb organismi immuunsuse üle valvavate valgete vereliblede hulk. See omakorda kahandab vastupanu nakkushaigustele.

Rasvavarude puudumise tõttu on näljutajad eriti vastuvõtlikud külmetushaigustele. Tekivad ainevahetuse mürgised vahesaadused, mis kahjustavad siseorganeid ja haiget ähvardab südame- ja maksapuudulikkus, mis võib saatuslikuks osutuda.

Süda nimelt töötab normaalselt vaid siis, kui kõiki eelpool nimetatud aineid on veres õiges vahekorras. Vastasel juhul tekivad südame rütmihäired, mis kinnitavad karmi statistikat, et 10% äärmuslike toitumishäiretega inimestest lõppeb haigus surmaga.

Isegi kui suurest füüsise laastamisest pääsetakse, iseloomustavad toitumishäirega inimest siiski tuhm nahk, buliimikultel lõhed suunurkades, kollane hambaemail ja tumedad rõngad silmade ümber, mis ei kaunista kohe kindlasti mitte ühtegi naist. Paneb mõtlema, kas pole.

Et siis ilusat dieedipidamist! Või hoopis – rohkem enesekindlust ja hoolivaid inimesi. Valik on teie.

/Lilian Urba/