Paastulaager – mis see on?

Kui ma esimest korda paastulaagrist kuulsin, tundus see õudne – nädal aega ei saa mittemidagi süüa, ainult vett või äärmisel juhul teed juua. Sama oli ka mu sõprade-tuttavate reaktsioon, kui nad kuulsid, et mina ise sinna lähen. Siis aga hakkasin kuulma selle kohta ka positiivseid asju, kui hea enesetunne pärast seda on, kuidas end oma kehas palju paremini tunned, kui puhas on olla ja kuidas igasugused haigused peale paastu kaduma on hakanud.

liisi@buduaar.ee


Kui ma esimest korda paastulaagrist kuulsin, tundus see õudne – nädal aega ei saa mittemidagi süüa, ainult vett või äärmisel juhul teed juua. Sama oli ka mu sõprade-tuttavate reaktsioon, kui nad kuulsid, et mina ise sinna lähen. Siis aga hakkasin kuulma selle kohta ka positiivseid asju, kui hea enesetunne pärast seda on, kuidas end oma kehas palju paremini tunned, kui puhas on olla ja kuidas igasugused haigused peale paastu kaduma on hakanud. Nüüd siis proovisin ka ise järele ja jagan teiega oma kogemusi.


Otsus paastulaagrist osa võtta tuli üsna ootamatult. Võibolla oligi parem, muidu oleksin jõudnud igasugu asju veel välja mõelda ja endale põhjendamatuid hirme tekitada. Päeval, mil minek oli (reedene päev), üritasin võimalikult vähe süüa, vaid hommikul näksisin pisut. ülejäänud päeva jõin vett, mahla ja jääteed. See ei ole muidugi kohustuslik, paast algas laupäevaga, aga nii oli endal kergem. Samal ajal ka teadvustasin endale et järgnevad seitse päeva ma süüa ei saa. Psüühika peab ka selleks katsumuseks valmis olema.


Kogu protsess osutus oodatust palju toredamaks. Kõht tühjaks ei läinud kordagi, tekkisid ainult igasugused isud. Paljud nägid söömist ka unenägudes.
Hommik algas arsti juures käigust. Tegelikult ei saa seda päris arsti juures käiguks nimetada, sest seal mõõdeti vaid vererõhku ja pulssi, vaadati keelt (selle järgi öeldi kui palju vett oleks soovitatav päevas juua) ja küsiti enesetunde kohta. Korraldaja, kes oli ka ühtlasi arst, oli äärmiselt meeldiv ja sõbralik inimene.
Seejärel oli pisut vaba aega ja siis järgnes hommikuvõimlemine. Ka see ei olnud seda oma traditsionaalses mõttes, pigem sellised jooga tüüpi harjutused. Kuna mitte söömine vähendab energiat, siis ei olekski saanud seal hüpelda ja käsi vehkida. Harjutused olid rahulikud ja pigem parandasid enesetunnet, kui koormasid keha.
Ka peale võimlemist oli vaba aeg ja siis tuli loeng, iga päev erineval teemal. Vahel rääkis korraldaja ise, vahel oli kutsutud spetsiaalne inimene. Ka õhtul oli loeng. Teemad varieerusid loodusest kuni esmaabini. Loomulikult räägiti ka toitumisest ja ka paastust.
Hommikuse ja õhtuse loengu vahel oli vaba aeg. Soovitatav oli veeta vähemalt paar tundi päevas värskes õhus. Samas olid lähedal ka sanatooriumid, kus sai end igasuguste protseduuridega hellitada või niisama basseinis või mullivannis vedeleda. Ka saun oli paastu ajal väga tervitatav – see aitab vett kehast välja viia. Ka kohapeal oli kaks noort massööri, kes tegid kõigile soovijaile tunni ajast massaa