Saledaks Hollandi moodi

19 kommentaari

Prantsuse naised on saledad, teab iga naine Eestist kuni Ameerika
mandrini. Kaunitest pariisitaritest kuigi kaugel ei paikne ka juustu-
ja õllesõbralik Holland. Kuidas hoida tervislikku vormi maal, kus
süsivesikuterikas õhtusöök on päeva ainus soe toidukord ja muul ajal on
lahutamatuks snäkiks juustuvõileivad, õlis praetud lihapallid ja
friikartulid majoneesiga? /Tekst: Kairi Look/

Prantsuse naised on saledad, teab iga naine Eestist kuni Ameerika mandrini. Kaunitest pariisitaritest kuigi kaugel ei paikne ka juustu- ja õllesõbralik Holland. Kuidas hoida tervislikku vormi maal, kus süsivesikuterikas õhtusöök on päeva ainus soe toidukord ja muul ajal on lahutamatuks snäkiks juustuvõileivad, õlis praetud lihapallid ja friikartulid majoneesiga?

Võiks ju arvata, et kohalik rattahullus aitab põletada kõik liigsed kalorid ja hoiab tülikad lisakilod ukse taga. Tõepoolest, keskmine hollandlane veedab päevas ligi tunnikese rattasadulas kodu, töö, lasteaia ja toidupoe vahet vändates. Siiski ei paista sellest alati piisavat – miks muidu on Madalmaid vallutamas dieeditädi Sonja Bakker, kelle toitumisraamatud on viimase aja vaieldamatud bestsellerid.

Sonja Bakker on justkui köögimaailma J.K.Rowling. Sarnaselt Harry Potteri autoriga oli ka Sonja algselt tavaline koduperenaine, kes lastekasvatamise kõrvalt muud tegevust otsis. Läbinud toitumisalased kursused ja töötanud dieedikonsultandina, avastas Sonja, et Hollandis leidub karjakaupa neid, kel muresid ülekaaluga. Individuaalne konsultatsioon jäi sinnapaika ja Sonja kirjutas hoopis dieediraamatu. Nii kui Rowlingul, polnud ka Bakkeril oma käsikirjaga kirjastustes erilist menu. Tulevane 700 000 koopiat müünud bestseller sai lõpuks trükituks hoopis oma raha eest ning odavas Poola trükikojas.

Mis ses dieediraamatus siis nii erilist? Üle maailma ilmub igapäevaselt kümneid raamatuid, mis õpetavad sööma nii, et parimate päevade teksad jälle jalga mahuksid.

Sonja Bakkeri edu saladus on ilmselt asjaolu, et tema soovitused on kenasti nahka mööda tüüpilise Lääne-Euroopa eluviisiga inimesele. Arvestatud on, et päeva põhiline toidukord jääb õhtusele ajale ja et see ei saa koosneda üksnes rohelisest salatist ja tuunikalast. Hommikusöögiks eestipäraselt putru soovitada ei saa, sest lääne pool seda lihtsalt ei tunta ega sööda. Tavaline hollandlane sööb hommikul ja lõunal traditsiooniliselt ainult külmi võileibu. Õhtusöögiks käib enamasti kartul, köögivili ning liha või tänapäevasem pasta- või riisiroog. Juurde õlu-vein ning kindlasti ka magustoit. Ja see kõik toimub traditsiooniliselt kuue-seitsme ajal, tänapäeva kiires elurütmis sageli ka hiljem.

Sonja võtab kohalikku toidumeelsust arvesse ning jätab lemmiksöögid menüüsse, Milles on siis allavõtu võti? Toiduvalmistamine on rasva- ja suhkruvabam, igapäevamenüüsse on lisatud palju madala kalorisisaldusega elemente. Kokku lubab Sonja süüa päevas 1200 kilokalori väärtuses. Hommikupoole klassikalist juustu ja kuivikuid (saia asemel), lõunaks veidi põnevamat võileiba, näiteks baquetti kala ja köögivilja ning törtsu majoneesiga. Kaloririkas õhtusöök on valmistatud lahjemalt, kuid koosneb endistest komponentidest – ikka kartulipuder porgandi ja lihaga või saksapärase vorstiga. Hollandi talupojatoit on endiselt au sees ja pole välimuselt kuigi inspireeriv. Sonjal on soovitusi ka snäkkide osas. Ohtrate kohvipauside juurde käivate piparkookide ja küpsiste hulka tuleb vähendada ja süüa õlis praetud snäkkide asemel rohkem puuvilju. Tundub päris normaalne ja jõukohane dieet. Seda eriti just elustiili juures, kus rohelise kraami närimine ning õhtusöögi vahelejätmine ei ole väga tõsiseltvõetav variant ja jätab sind ilma harilikust söömise juurde käivast sotsiaalsest suhtlusest.

Sonja Bakkeri raamatute lihtsus ongi tema põhiline kriitika. Kõrgemalt haritud toiduteadlaste arvates on Sonja soovitused primitiivsed – samalaadse raamatu võiks kirjutada igaüks, kes teab üht-teist kaloritest ning toitainetest. Sonja võlu paistabki olevat selles, et ta ei kirjuta oma lugejatele ette keerulist menüüd, mida 9-17 töötaval inimesel pole võimalik järgida, vaid mängib kohalike traditsioonidega lihtsalt veidi lahjemas võtmes.

Sonja Bakkeri dieediraamatud on oma mõjupiire laiendamas, sest need ilmuvad menukalt juba ka Saksamaal ja Belgias. Kuigi mitmete toitumisspetsialistide poolt žarlataniks nimetatud, müüvad tema dieedisoovitused aina paremini ja jõuavad ehk varsti ka Eesti raamatulettidele. Just-just, sinna Vahemeredieedi ja Florida puuviljadieetide vahele.

Või ehk peaksid meie kohalikud toitumisteadlased Sonjalt eeskuju võtma? Otseselt eesti naisele eesti keeles kirjutatud dieediraamatul, kuidas meie toidutavasid ja poelette arvestades alla võtta, oleks kindlasti suur menu. Stockmannis eksootiliste puuviljade letis LA dieediks vajalike puuviljade tagaajamine pole ju mõeldav näiteks Toilas või Vändras elavale dieedisõbrale.

Kairi Look
füsioteraapia ja liikumisteaduste magister
Amsterdam Vrije Universiteit