Toitumishäiretega modellimõõtu!?

112 kommentaari
Toitumishäiretega modellimõõtu!?

“Räägitakse, et mitte kõik ei pea olema modellimõõdus ja modellid on ära rikkunud iluideaalid, et vormid ei ole enam moes. Rääkige seda koledatele paksudele tüdrukutele. Vormid on väga moes, aga Barbie-vormid,” kirjutab uuel meelelahutuslehel Blablabla.ee elukirjanik Cecile oma sissejuhatuses.

“Räägitakse, et mitte kõik ei pea olema modellimõõdus ja modellid on ära rikkunud iluideaalid, et vormid ei ole enam moes. Rääkige seda koledatele paksudele tüdrukutele. Vormid on väga moes, aga Barbie-vormid,” kirjutab uuel meelelahutuslehel Blablabla.ee elukirjanik Cecile oma sissejuhatuses.

Igaüks tahaks olla 175 cm pikk, kaaluda 55 kg ja omada C-rinnakorvi ning pikki terveid juukseid. Vähemalt mina tahan seda. Ja ma olengi selline.
Puberteedieas olin ma pontsakas, et mitte öelda paks. Tegin kõike, mis väidetavalt võiks aidata, aga kaal ei  langenud. Siis lugesin buliimikutest (see oli keegi kuulus, vist Nicole Richie, kui mälu ei peta), sellest kirjutati küll väga negatiivselt ja hoiatavalt, aga ma võtsin sellest eeskuju ja proovisin järele. Ei olnudki nii jube, vastupidi, sain juba kuu ajaga 5 kilost lahti.
Keegi aga ei tea, või vähemalt ma arvan nii, et  minu ilu saladuseks on alates 15ndast eluaastast toidumishäired. Selle aja jooksul olen palju lugenud teistest buliimikutest ja anoreksikutest ning olen isegi  ühe sõbranna koomalangemist näinud, kes anoreksia kätte ära pidi surema. Seejuures olen ma kindel, et mina suudan seda mängu kontrollida ja ei lähe haiglaslikult peenikeseks. Minu seatud iluideaalid ja elustiil ei ole mind siiski sellelt teelt ära viinud ja ma ei ole kindel, kas toitumishäiretest vabanemine ongi nii oluline. Mulle ei tekita see mingeid süümapiinasid ja selle 10 aasta jooksul, mil olen end sel viisil vormis hoidnud, ei ole ka mu tervisega mingeid komplikatsioone tekkinud. Olen enda jaoks selgeks mõelnud, et see on noore inimese „haigus” ja kui hakkan lapsetegemisele mõtlema, siis lõpetan ära – noh, nagu paljud suhtuvad suitsetamisse.
Kuidas ma seda teen?
Minu elus vahelduvad buliimia- ja anoreksiaperioodid. Ütleme nii, et kui mul pole võimalik olla buliimik, siis olen anoreksik. Muidugi on palju kergem toitu välja oksendada, aga pahatihti on seda ebamugav teha. Näiteks paari aasta eest, kui elasin sõbrannaga ühises korteris, siis olin anoreksik, sest ei saa ju käia oksendamas, kui sõbranna võib uksest sisse astuda või võib tunda WCs okse lõhna. Pealegi kaldus ka sõbranna anoreksiale ja meil oli tore koos õhtuti mitte süüa – see oli omamoodi distsipliin. Anoreksik oli tore olla – raha toidu peale kulus vähe, chillisime kogu aeg kohvikutes veeklaasi taga ja olime ilusad. Nüüd elan üksinda ja olen buliimik – ehk siis söön ja oksendan kõik välja. Vaatamata sellele ei ole ma kontrollimatu buliimik, tean väga hästi, et organism vajab toitaineid ja vitamiine, seetõttu on minu reegel, et hommikusöök jäta endale, lõuna ja õhtu anna ära. See, kes pole buliimia või anoreksiaga kokku puutunud, ei saa tõenäoliselt minust aru ja mõtleb, et oksendamine on ju jälk. Jah, see on  jälk, kui sa okendad, sest oled haige või oled pohmas, kui aga oksendad kohe peale sööki, siis ei ole toit veel seedida jõudnud ja sellega ei kaasne mingit koledat lõhna ega maitset. 
Miks ma seda teen?
Loomulikult ei ole mõnus hiilida peale pidu või õhtusööki WCsse, uks lukku keerata ja seal siis öökida. Samuti ei ole mõnus valetada teistele iga kord, et „Aitäh, mul on kõht täis, ma just sõin.” Kuna ma pole siiani kordagi teadaolevalt vahele jäänud ja need üksikud korrad, kui on oht, et keegi võiks aimata minu toitumisreegleid, siis vabandan end alati osavalt välja – à la mul on dieet, paaripäevane paast või oksendamise puhul ütlen, et lihtsalt täna on süda paha. Mõnikord viskan isegi nalja, et mine tea, äkki olen rase. Kui näljutatakse või oksendatakse vaid kord elus, siis on see ju igati normaalne, või mis? Muidugi ei ole see normaalne, ma ju tean, aga see on minu jaoks kõige kergem viis ilus olla. Ma pole kunagi sporti teinud ja ma ei liigu kuigi palju, seetõttu on lisakilod varmad tulema. Kahe aasta eest, kui mul oli oma kutt, siis need 6 kuud, mil koos elasime, katsusin toituda normaalselt. Kuna mu mees tegeles fitnessiga, siis oli ta väga täpne toitumise jälgija. Ma ei söönud sugugi palju, aga sain selle poole aastaga juurde ligi 6 kg ja lisaks suured kõhuvalud ning kõhukinnisused. Ju on mu organsim harjunud sellise toitumisega, on muutunud laisaks, et ei pea midagi seedima ja nüüd on sellest välja tulla raske.
Ma juba tean, mida te lugejad mõtlete: “Appi kui jäle naine!” Et mingu ma terapeudi juurde. Jah, teil on õigus, see on jäle, aga nagu ma enne ka ütlesin,  ma ei tunne süümepiinu ning kuni teisi ja mind see ei sega, olen ma just nii elades kõige õnnelikum. Muide, ma ei saaks öelda, et ma pole abi otsinud. Rääkisin kunagi sellest oma psühholoogist emale. See osutus väga halvaks mõtteks – juba rääkides sain aru, et ema ega psühholoogina ei ole tal mulle mitte midagi anda peale süümepiinade ja paha enesetunde.
Ehk siis, jätkan oma elu nii nagu see on. Ja luban, et kui hakkan koos elama ja beebit planeerima, siis lahendan selle probleemi. Isegi kui selle hinnaks on tervisemured vanemas eas, siis uskuge, ma olen sellega arvestanud ja nõus maksma seda hinda, et nooruses olla oma kehaga rahul ja õnnelik. Ma ei usu, et buliimia ja anoreksia on tervisele kahjulikumad kui suitsetamine ja joomine.  Aga eks näeb, kuidas ja kuna see lõpeb – olen kindel, et see ei kesta igavesti.

 

Loe lahedaid lugusid päriselust elukirjanike meelelahutusportaalist Blablabla.