Saame tuttavaks: Buduaari uus kaalulangetaja Triin soovib oma elu muuta

Minu nimi on Triin ja ma räägin teile enda loo. See on lugu, mille otsest algust ma ei mäleta ning mille lõppu täpselt ei tea, kuid tean seda, kuidas ma tahaksin, et see lõppeks. Olen 25-aastane noor naine ning terve oma teadliku elu olen olnud kehakujult ümaram kui teised minu ümber olevad inimesed. Kui lasteaias veel selliseid märkusi ei tehtud, siis juba algklassides kindlasti öeldi mulle esimest korda sõna “paks”. Tegelikult olin lihtsalt kasvult suurem ja veidi kogukam kui teised, aga kindlasti mitte paks. Varajases puberteedieas olin oma kurvikama kehaga rahul ja isegi meelitav oli kuulda, kui keegi pidas mind 5 aastat vanemaks kui tegelikult olin. Võrreldes mõne samas eas sõbrannaga nägin võib-olla tõesti tol ajal veidi küpsem ja ’’kobedam“ välja, aga teadmine, et olen siiski kogukam ja vöökohast laiem, käis minuga pidevalt kaasas ja muutis seesmiselt ebakindlaks.

Olen pikaajalises suhtes armastava ja mõistva inimesega, mul on toetavad vanemad ja pere ning sellised sõbrad, kes hindavad minu sisemust, mitte välist kesta. Mul on rahuldust pakkuv töökoht, oma kodu ja haridus ning võiks öelda, et kõik vajalik on justkui olemas. Aga ma ei ole siiski kõigega oma elus rahul. Minu kehakaal on aastatega järjest enam kasvanud ning istuv töö, vähene füüsiline aktiivsus ja suhkrusõltuvus on viinud nii kaugele, et teatud asju tehes ma ei tunne end enam hästi. Näiteks võtab kiirkõnd või mäest üles jalutamine naha märjaks, vererõhk tõuseb lakke ja nägu õhetab nii, nagu oleks tohutu pingutusega hakkama saanud. Pingelistel perioodidel kipun end toiduga lohutama ja olen justkui surnud ringis. Ma tean, et asi on tõsine ja samamoodi jätkates ohustavad mind suhkruhaigus ja kõrgvererõhutõbi. Seega tänaseks päevaks vaatab peeglist vastu ilma liialdusteta ülekaaluline ja oma kehakaalu pärast õnnetu noor inimene. 

Mul ei olegi mitte ühtegi vabandust sellele, miks olen lasknud ennast käest. Ma ei kavatse ennast kuidagi õigustada. Mul on häbi. Ma tunnen piinlikkust nii oma keha kui ka selle pärast, et ma ei ole kohelnud seda piisava austusega. Kui ma vaatan silmnähtavalt ülekaalulist inimest, siis ma ei näe seal mitte ohtraid lisakilosid, vaid õnnetut inimest ja mul on temast kahju. Ma tean suurepäraselt, mida ta tunneb. Kust maalt üldse hakkasid asjad allamäge veerema? Minu jaoks sai otsustavaks ülikooli minek ja omaette elamine. Füüsiline aktiivsus langes miinimumi ja kõiksugused kiired süsivesikuterikkad snäkid tungisid mu toidulauale. Pingelistel perioodidel lohutasin end magusaga. Ausalt öeldes ei ole ma kunagi teadlikult toitunud. Suhu on rännanud alati midagi sellist, mida on lihtne kätte saada ja mis annab ajutise õnnetunde. Seda on väga raske tunnistada, aga olen ka salaja söönud. Viimasel paaril aastal on õnneks mu teadlikkus tõusnud nii toitumise kui ka trenni vajalikkuse osas. Liitusin paar aastat tagasi spordiklubiga ja lasin endale koostada treeningkava. Kahjuks ei ole minus olnud sellist püsivust, et lülitada trennitegemist enda igapäevaellu. Ikka ja jälle käin seal vaid periooditi ja leian tobedaid vabandusi mitteminemiseks. Viimasel ajal pole ma sinna üldse jõudnud ja osalt kindlasti seetõttu, et ma ei tunne end seal hästi. Olen aru saanud, et ainuüksi spordiklubi liikmekaardi omamine rahakoti vahel ei tee veel saledamaks ega sportlikuks inimeseks. 

Ma ei taha ennast enam petta. Soovin keerata uue lehekülje ja elada tervislikumalt. Ühelt poolt seetõttu, et mitte muutuda kurvaks oma peegelpilti vaadates ja ahastada poes ringi käies, kus on nii palju ilusaid riideid, millest mitte ükski ei mahu mulle selga, ning teiselt poolt tahan jõuda rohkem ja olla tervem. Tahan elada kauem ja saada kunagi ka emaks. Tahan öelda, et ma ei kuulu mitte ühegi rasvumisega seotud haiguse riskigruppi ja soovin endaga sõlmida rahu. Buduaari eksperiment võib mulle anda just selle kõige olulisema tõuke teekonnal parema iseendani. Elan ja töötan Tallinnas ning mul on õnn omada töökohta kesklinna suurimas moemekas ostujuhi assistendina. Minu kaalunumber on 103,5 kg. Ideaalkaalu ma ei ole endale seadnud, aga tean seda, kui palju peaksin kaalus kaotama, et mitte kuuluda enam rasvunud inimeste riskigruppi. Selleks maagiliseks numbrivahemikuks on 65-70 kg, mis tähendab seda, et pean aastaga kaotama üle 30 kilogrammi. Ma olen praegu väljakutseks rohkem valmis kui kunagi varem, ja kuigi see tundub emotsionaalselt paraja eneseületusena, olen siiski nõus kõigi buduaarikatega oma teekonda jagama. 

Triin