Lõputu õudus: ema süüdistab haiglat oma poja surmas

Täna esitas Anneli tervishoiuameti järelvalve osakonnale avalduse, milles palus uurida oma pojale kolme nädala jooksul vahemikus 24.09 kuni 15.10. 2009 Põhja-Eesti regionaalhaiglas osaks saanud julma kohtlemist. Omal jalal, rääkimis-, nägemis- ja kuulmisvõimelisena haiglasse saabunud  26-aastane noor mees sandistati süstidega juba esimese haiglas viibitud nädalaga ning seal kaotas ta lõpuks ka oma elu.

Kust kõik alguse sai?

Kõik sai alguse aastal 2006, kui Oliver lasi erakliinikus eemaldada pea peal kasvama hakanud muhu. Operatsiooni järgselt kästi tal käia igaks juhuks Hiiu onkoloogiakeskuses kontrollis. Kaks aastat oli rahu, kui 2008. aasta detsembris saadeti ta Põhja-Eesti regionaalhaiglasse Mustamäel, kus talle tehti ajuoperatsioon. Pärast operatsiooni muutus ema sõnul Oliveri tervis hoopis halvemaks, sest talle määrati ravimid, millel olid tugevatoimelised kõrvalnähud. Mis aga edasi sai on lihtsalt õudne! 

Anneli Rõigas loodab, et keegi ei peaks kunagi midagi sellist üle elama nagu tema pidi ning nendib, et Eestis on puudu missioonitundega meditisiinitöötajatest, kes võtaks oma tööd südamega ning kohtleks ka raskes seisus patsiente humaanselt.

 Mõned märkmed Anneli kolme-nädalasest piinade ja kannatuste teest Mustamäe haiglas.

* "Kes ise närida ja neelata ei jaksa, peab nälgima," räägib raviarst.  Neelamisraskusega patsient, kes ise närida ega neelata ei suuda, peabki ettekirjutuste kohaselt nälgima. Vaatamata anumisele ja palumisele ei paigaldatud talle ei songi ega ei toidetud ka veeni kaudu. Ja nii nälgiski Oliver 12 päeva järjest!

* Küsitavust tekitab Annelis ka see, et valuvaigistavaid ja rahustavaid süste tehakse ka neile patsientidele, kellel nende järgi vajadust ei ole, aga kellele personal on lihtsalt ostustanud neid ravimeid manustada.

* Eelmiste ravimite kõrvalnähte ja võetust ei arvestatud, kuigi just need asjad on üliolulised, mis muudavad ravi.

* Intensiivpalati arst  räägib ema kuuldes palatiõele, et kui Oliver oleks õigeks ajaks intensiivi viidud, siis oleks ka suuremad tüsistused suudetud ära hoida. Oliver pandi kooma langemise kahtlusega intensiivpalatisse alles 12-ndal haiglapäeval (milleni ta oli nälginud), kuigi ta kukkus 8-ndal päeval haigla koridoris kokku. Lisaks nõrkusele, mis oli tingitud nälgimisest ja hulgalistest süstidest, tekkis tal ka veel bakteriaalne kopsupõletik, mille vastu alustati ka lõpuks raviga.

* Intensiivravisse üleviimise ajaks oli Oliver juba liikumisvõimetu ning tema liigutamine tekitas üüratuid piinasid. Lisaks sellele võeti tal ka veel tekk ära ning alles ema nõudmisel toodi see lõpuks tagasi ning Oliveri kehatemperatuur hakkas tõusma. "Mis te tast ikka kraadite, egas see olukorda enam ei aita," karjus palatiõde mures ema peale.

* Üliraskete patsientidega intensiivpalati õde lahkub oma tööpostilt kella kahe ajal öösel, et koridoris magada, ning naaseb alles kell viis hommikul ning ütleb, et "Kuulge, pole üldse vahet, kas teie poeg sai insuldi, tal on peas põletik, midagi pea sees kasvab või sai verevalumi - nagunii sureb ära!"

* Oliveri niigi väsinud ja liikumisvõimetut keha piinatakse veelgi! Sanitarid keerasid teda nii, et pea käändus kuklasse uskumatult ebaloomulikku asendisse. Küsimuse peale, mis tema pead ei pööratud, vastas sanitar külmalt, et seda tehakse alles siis, kui keha on pööratud. 

* Tuleb välja, et selleks, et ka täiskasvanud inimesed saaksid intensiivravis korralikku hoolt ja ravi, on vaja "paberit" ?! Lisaks mainis valvearst õele, et kui ema peaks rahulolematuks muutuma, siis "kutsuge talle psühhiaater" või tehke talle "süst" !!

* 12. oktoobril võttis juhtimise üle ning ema lahkumist sooviva "arsti" väitel lõplikusse koomasse langenud mees ärkab "lõplikust koomast. Kuigi tegemist polnud üldse koomaga, vaid hoopis erinevate droogide süstimisest tekkinud meelekaotusega. Oliver ärkas kahe tunni pärast ema käte vahel ning lasi ta uuesti uinutada.

* Intensiivpalati õde, kes nimetab end Jehoova tunnistajaks, tegi 12. oktoobril mitme inimese juuresolekul Oliverile süsti, mille tagajärjel lakkas Oliver hingamast. Suure tüliga paigaldatakse Oliverile hingamisaparaat. Aga õudus sellega veel ei lõppenud. Päev hiljem selgus, et aparaat polnudki ühendatud vooluvõrku, vaid töötas ainult akude abil! Keegi Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuse neurokirurgia osakonnas ei oska öelda, kaua see aku vastu peab! 

* Lisaks veel kõigele sellele õudusele ähvardas intensiivpalati arst Annelit, päev pärast poja hingamise peatanud süsti tegemist, et "Soovitan teil nüüd eluga edasi minna, muidu ootab teid sama saatus."

 "Vägivaldne eutanaasia ehk üliraskesse seisu sattunud patsientide elu lõpetamine arstide hooletuse abiga on vähemalt Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuses täiesti tavapärane nähtus, mille vajalikkust püüdsid mulle nende kolme nädala jooksul selgitada viiel korral kokku koguni kuus PERHi arsti, keda ei hoidnud tagasi isegi teadmine, et ma polnud mitte üksnes oma poja elu eest võitlev ja kõik need nädalad oma poja kõrval haiglas veetnud ema, vaid ka rahvusvahelises pressis kirjutav ajakirjanik, kus vägivaldset ehk patsiendi nõusolekuta tehtavat eutanaasiat peetakse tapmiseks, mitte armuandmise teoks, nagu arvab osa PERHi arste," räägib Anneli Rõigas oma kirjas.

Oliveri jõud rauges pärast kolme nädalat sandistamist, vääraid diagnoose ja droogide süstimist, ta suri 15. oktoobri varahommikul.

Allikas: Tarbija24.ee

Mirjam Simmer
Buduaar.ee toimetaja