Robert Linna: Hästiistuv sametpintsak on nagu klaas head viskit!

Robert Linna: Hästiistuv sametpintsak on nagu klaas head viskit!

„Tavaliselt mingi sisetunne ütleb mulle, et kanna näiteks üleni teksariideid või kõhukotti, või trenchcoat’i ja ruudulisi pükse,” selline lause saab kuuluda küll ainult mehele, kes jagab stiilist ja moest nii mõndagi. Ja kuulubki! Buduaar käis moejuttu vestmas Elephants from the Neptune solisti Robert Linnaga.

„Tavaliselt mingi sisetunne ütleb mulle, et kanna näiteks üleni teksariideid või kõhukotti, või trenchcoat’i ja ruudulisi pükse,” selline lause saab kuuluda küll ainult mehele, kes jagab stiilist ja moest nii mõndagi. Ja kuulubki! Buduaar käis moejuttu vestmas Elephants from the Neptune solisti Robert Linnaga.

Kuidas sa oma stiili iseloomustaksid?

Üritan vältida defineerimist, sest ma ei taha, et mingisugune väljend hakkaks dikteerima minu valikuid. Üldiselt ma korjan siit-sealt killukesi kokku ja sellest moodustubki minu stiil. Lapsepõlvemälestused, filmid, muusika, kunst, huumor, ootamatused … Tavaliselt mingi sisetunne ütleb mulle, et kanna näiteks üleni teksariideid või kõhukotti, või trenchcoat’i ja ruudulisi pükse. Mul on alati olnud ettekujutletav mootorrattagäng, millest tuleneb nahk, valge T-särk, saapad, päikeseprillid jne. Teiselt poolt jällegi psühhedeelia ja mood. Nagu Jean-Luc Godard on öelnud: „It’s not where you take things from – it’s where you take them to”.

Kui palju mõjutab muusikastiil, mida mängid, sinu riietumisstiili? 

Kindlasti mõjutab see alateadlikult mind, kuid samamoodi mõjutab mu riietus ka minu muusikat. Kõige olulisem on tunda ennast hästi selles, mida ma teen ja mida ma kannan. Ma tunnen ennast hästi nahktagi ja päikeseprillidega, ma tunnen ennast hästi oma kitarriga, ma tunnen ennast hästi, tehes iseenda eest otsuseid. 

Milline muusikastiil sind enim mõjutanud on?

Läbi aastate on mind mõjutanud väga erinevad muusikastiilid räpist pungini, kuid kõige olulisemaks pean ilmselt bluusi, kuna selle abil õppisin ma pilli mängima, kitarri järgi õppisin laulma jne. Nii et kõik jõuab lõpuks selleni välja. Bluusi sisse on peidetud skeem, mida hoolsalt järgin: oskus muuta halvad mõtted ja tunded läbi muusika positiivseks. See muusikastiil ei nõua kelleltki mingeid erilisi oskusi või eelistusi, lihtsalt tuleb olla aus, eelkõige enda vastu. 

Kus sa kõige sagedamini šoppad?

Parimad leiud on ikka turult või Vintage Humanast või siis mõnest salajasest second hand’ist. Seda ka sellepärast, et ma tavaliselt ei kipu väga palju raha kulutama riiete peale, teades, kui ajutised nad on. Aga see ei tähenda, et ma ei hindaks kvaliteeti. 

Millised on sinu olulised aksessuaarid? 

Ma pole eriline aksessuaarimees, kuigi päikeseprille on mul alati olemas umbes viis paari. Aga neid tuleb ja läheb kogu aeg. Mul on kaks vööd olnud umbes viimased seitse aastat ja ehteid ma ei kanna üldse. Mõnikord, kui tuju on, siis panen mingi rinnamärgi tagi külge ja kui pidulikumalt riides olen, siis ikka lipsunõela kannan ka. Üks sentimentaalselt kalleimaid aksessuaare on mu punane Marlboro kõhukott, mis mul on olnud umbes kümneaastasest saati. 

Aga kalleim aksessuaar?

Kalleim moeost võib olla kingade valdkonnast, sest jalanõusid ei osta ma second hand’ist peaaegu mitte kunagi. Hinda ei mäleta, aga ma arvan, et maksimaalselt sada eurot võin mõne asja eest välja käia. Kui kallimaks läheb, siis mul tekib mingisugune paranoia, et ma seda ära ei kaotaks või ei rikuks. 

Mis on sinu lemmik riideese, millest sa loobuda ei raatsiks?

Vahetevahel annetan kodututele riideid ja üldiselt ei kiindu väga mingisse kindlasse riideesemesse. Alati on keegi, kellel on mingit konkreetset riideeset rohkem vaja kui mul. Nii minust sõltuvatel kui ka sõltumata põhjustel mu garderoob uueneb ja vananeb niikuinii. Aga oma esimene nahktagi on mul siiani alles ja loomulikult ka eelmainitud kõhukott. 

Kas meenub mõni hullumeelne stiilikatsetus teismeliseeast, mis siiani naerma ajab?

Kunagi värvisin juuksed roheliseks, aga see kulus suht kiiresti maha. Ja räpiperioodil sai igasuguseid asju proovitud – mul olid eriti laiad helerohelised lühkad ja Nike’i nokakas, mis oli 90 kraadi külje peale pööratud. Kas need just hullumeelsed olid, aga naerma ajab see, et ma siis reaalselt uskusin, et need mulle sobivad. Kandsin välja küll. 

Millise kirja võib leida sinu lemmik T-särgilt?

Mulle eriti ei meeldi kirjadega särgid, aga ühe mu lemmiksärgi peal on öökull, kes ütleb: „Give a Hoot, Don’t Pollute”.  

Kui suurt rõhku pöörad oma välimusele? 

Hambapesu on elementaarne. Dušš on elementaarne. Kui väga kiire pole, siis võimlen ja väänan oma kondid paika ja söön puuvilju, see on minu tass kohvi. Ja kuna mul on suhteliselt kuiv nahk, siis panen näole ja kätele kreemi peale. Ütleme nii, et ma üleliia aega enda mukkimisele ei kuluta. Kui vaim on värske ja kui keha on värske, siis on ka välimus hea. 

Milline muusikapala teeb alati tuju heaks?

Mac DeMarco – „Cooking Up Something Good” ja The Beatles – „Good Day Sunshine”. Kuid see oleneb täielikult meeleolust, vahel tahan ennast välja elada, siis kuulan Motörheadi, AC/DC-d või Deep Purple’it. Teoreetiliselt peaks iga lugu maailmas tegema tuju heaks, tuleb lihtsalt leida õige moment. 

Palju lased naisterahval oma stiili osas kaasa rääkida?

Üks olulisemaid asju elus on alati ära kuulata, kui keegi sulle midagi öelda tahab. Üldiselt ma ennast väga mõjutada ei lase, aga tahes tahtmata jäävad väikesed märkused siit-sealt meelde.

Mida märkad naise juures kõige esimesena?

Tema kohalolu ja kuidas ta ise sellesse suhtub. Käitumine, pilk, välimus. 

Aga milline naine võtab jalust nõrgaks?

Naine, kes on enesekindel, seksikas, intelligentne, kohusetundlik, seiklushimuline. Ja kui ta vaatab mulle otse silma sisse …

Sinu isa laulis omal ajal tuntuks legendaarse loo kikilipsust, mis pidavat mehe šikiks tegema. Kuidas sul endal lipsudega lood on? Kannad neid?

Kikilipse on mul kaks: täpiline ja tumepunane. Pigem kannan kikit väga harva, aga kui kannan, siis uhkusega. Näiteks oma sünnipäeval.  

On sul kapis ka ülikonda? Kui on, siis kui tihti seda kannad? Millal viimati? 

Oma ülikonda kui konkreetset komplekti kandsin ma viimati keskkooli lõpetamisel. Kuid kombineerinud olen üsna tihti. Hästiistuv sametpintsak on nagu klaas head viskit. Ja lipse on mul kõrini. Kui mul oleks oma rätsep, siis kannaksin ülikonda kogu aeg. 

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar kevad 2015

Tekst: Triin Tisler

Fotod: Erlend Štaub, Maris Savik, erakogu

Sarnased artiklid