Tahad teada, mis on elu? Sõida ühistranspordiga!

116 kommentaari
Tahad teada, mis on elu? Sõida ühistranspordiga!

Ühistransport on selline koht, kus saavad kokku nii ühiskonna heidikud, koolijutsid, mehed ja naised eri eluvaldkondadest. Mõnes mõttes on väga põnev trolli ja bussiga sõita, sest inimesed on nii erinevad ja on põnev jälgida, kuidas inimesed käituvad. Ühistanspordis sõitjaid saab jagada üheksasse kategooriasse:
   

Ühistransport on selline koht, kus saavad kokku nii ühiskonna heidikud, koolijutsid, mehed ja naised eri eluvaldkondadest. Mõnes mõttes on väga põnev trolli ja bussiga sõita, sest inimesed on nii erinevad ja on põnev jälgida, kuidas inimesed käituvad. Ühistanspordis sõitjaid saab jagada üheksasse kategooriasse:

1. Pensionärid. Nad “peavad” tavaliselt olema esimesed, kes bussi sisenevad. Kui nad seda ei saa, siis võetakse kasutusele kepid ning turukott, millega kõik eesseisvad teelt pühitakse. Samuti on nad need, kes esimesena kisa tõstavad istekohtade pärast. Uskuge või ei, aga isegi rasedatele ei anta armu! 

2. Koolilapsed ja tudengid. Tavaliselt 1,5 meetrised väikesed õppurid enda kehamassist suurema koolikotiga. Tavaliselt reisivad üksi või kahekaupa ning on üsna vaiksed. Loomulikult on ka erandeid. Juba põhikoolis käijad reisivad tavaliselt mitmekesi. Eriti lärmakas on see seltskond siis, kui tüdrukute karjas on ka üks-kaks poissi. Siis on lausa pidu majas ning seltskond on üsna lärmakas. Need koolinoored kannavad tavaliselt kottmütsi, skinny teksaseid (hoolimata sellest, et need on ilmselgelt neile väikesed) ning ketse. Tudengid liiguvad tavaliselt mitmekaupa ning ühistranspordis arutletakse eelmise loengu teemasid või siis natukene elulisemaid teemasid nagu mida nädalavahetusel teha või kellel viinaraha on.

3. Tööleminejad – tulejad. Tavalised tööinimesed, kes lähevad hommikul kaheksaks tööle ning tulevad viie ajal koju. Neil on minutipealt välja arvestatud, mis kell buss tuleb ning mis kell kohal on. Neil on alati kiire ning mossitavad, kui buss jälle hiljaks jääb. Naistel kaasas tavaliselt käekott, meestel seljakott, portfell või mitte midagi. 

4. Reisisaatja. Tundub, et kõige mõttetum reisija üldse, sest midagi ta ei räägi ning seisab nagu post akna all. Karmides situatsioonides temast eriti kasu ei ole, sest tavaliselt nendest suurt ohtu ei tunta.

5. Ossid ja wannabe ärikad. Vot need on need tüübid, kes tavaliselt väga valju häälega räägivad. On ju vaja näidata, et nüüd on nemad bussi sisenenud. Avalikult ja valjult kommenteeritakse, keda nad “pannud” on ning uhkeldatakse oma uue telefoniga. Sõnavarasse kuuluvad kindlasti kõikvõimalikud ropud sõnad ja raudpolt ka “kurat”. Tihtipeale on nad ka väga närvilised ning sagedasti ei suuda nad oma jalgu paigal hoida – niisiis need tõmblevad meeletu kiirusega ja on harali (et end võimalikult suureks teha).

6. Vaiksed nohkarid. Need on tavaliselt kahvatud ning natukene ontliku näokujuga vennikesed. Nad istuvad tavaliselt ühistranspordi kõige peidetumatesse ja läbipääsmatutesse kohtadesse. Seda kõike selleks, et keegi neid ei kõnetaks ning et penskarid nende kohta endale ei nõuaks. 

7. Joodikud, narkomaanid ja muud sellised. Need omakorda jagunevad kaheks: liiga täis, et liigutada, ning räuskavad. Esimest tüüpi joodkud ja narkarid on vaiksed ning tiksuvad omaette. Neid ei häiri, et neid sikutatakse ja tiritakse. Teist varianti joodikud ja narkomaanid on ebameeldivad vennikesed. Nad tülitavad ja ajavad seosetut juttu suust välja. Pole välistatud, et nad võtavad endale ühe kindla ohvri ja hakkavad just temaga räuskama.

8. MASU pärast ühistranspordiga. Eks masu on meile kõigile mõjunud, aga eriti hull on asi siis, kui pead vahetama oma kalli ja sooja mersu ühistranspordi külma ja kõva istme vastu. Need inimesed on tavaliselt hästi riides, aga nende ilme reedab neid täielikult. Põhimõtteliselt on võimalik puhtalt pilgust välja lugeda, kuidas ta mõtleb, et “Kurat, miks ma pean siin ühistanspordis sõitma. Vihkan kõiki teid siin, ma ei kuulu ju siia! Miks te kõik passite mind? Käige pe*se.” Nad tavaliselt krimpsutavad nina kõige peale ning puhastavad salvrätiga istmed puhtaks ennem kui istuvad. Nad vaatavad alati aknast välja, sest ei taha teistele osta vaadata… sest me ju kõik teame, et ennem ta sõitis kalli mersuga ja nüüd peab leppima inimesi pungil trolliga. 

9. Prükkarid. Tavaliselt sõidavad bussiga, et soojas olla. Üldjuhul haisevad kohutavalt ning see lebra peletab ka kõige halvema haistmismeelega inimese viie meetri raadiusesse. 

Ühistranspordi seinad on läbi imbunud erinevast infost.  Vahest on isegi lõbus salaja pealt kuulata, mida teised räägivad – kes nüüd kelle maha jättis, mida õhtuks süüa teha, kas minna nädalavahetusel ikka sinna sünnipäevale või mida koolis sai õpitud. Tunnistama peab, et ka vahest olen saanud trollis teiste jutte pealt kuulates väga palju häid ideid ja isegi retsepte! Jah, retsepte! Ühistransport kihiseb kasulikust infost, aga seda tuleb lihtsalt tähele panna! Põnev on kuulata, mis idiootsustega nüüd “ossid ja wannabe ärikad” välja tulid, ning naerma ajab penskarite mõttetu trügimine ja vingumine. 

Üks kõige hämmastavam juhtum trollis oli mul suve lõpul, kui sattusin samasse trolli kolme 2. klassi tüdrukuga. Räägiti tüdrukute teemal nagu ikka – kes kust selle kaelakee sai, kuidas sünnipäevad läksid jne. Ning siis visati pomm! Üks tüdrukutest alustas juttu. “Triinu, kas ma olen paks?” Teine loomulikult vastas: “Jah, sa peaksid vist natukene alla võtma. Aga sa ei ole üldse nii paks kui Kaisa. Ta on suvega nii paksuks läinud.” Too “paks” tüdruk oli sama peenike kui õlekõrs!! Kõhklesin sekundiks, kas peaksin segama ja noored mõistusele tooma… ja just selsamal hetkel hakkasid nad juba muud teemat arutama. Ja tegelikult, kuidas sa paned noortele, kelle ajud on ära solgitud vääradest ideaalidest, mõistuse pähe?

 

Eile trolliga koju sõites tundsin, et oleksin nagu videviku tsooni sattunud. Tol hetkel oli troll erakordselt pungil ning inimesed pressisid üksteise otsa kuhja. Ja nagu ikka oli kohal ka punt just peolt tulnud penskareid, kes natukene liiga palju hundijala vett tarvitanud. Napsuhaisu ja keha odoore oli tunda ka vist trolli kõige kaugemasse soppi, sinna, kus nohkarid end tavaliselt peidavad. Küll nad siis jagasid omavahel ära, kes millist kohta nõudma hakkab. Kui kõik paigal, hakkas lakkamatu venekeelne jutuvada pihta. Räägiti kõigest – poliitikast; tervisest, kui halb see ikka on; sellest, kui väga nad Eestit ei salli. See kõik kestis kuni järgmise peatuseni, kui uus laadung inimesi peale pressis. Nende seas ka üks elegantne ning haritud Eesti daam. Ei läinud kaua, kuni teda hakkas tõsiselt häirima vene penskarite Eesti vastane loba ning ta palus kõige lärmakamal penskaril (kusjuures tema oli ka kõige tugevamate lõhnadega, kes vahepeal lasi ka oma kõhutuuli seitsme tuule poole) tasa olla, mille peale penskar nii närvi läks ning vallandas venekeelse sõimu selle naise poole.
Segases vene keeles sõimas ta toda elegantset daami turakaks ning avaldas imestust, kuidas ikka eestlased on nii kultuuritud. Et ikka Venemaal on kõik nii hästi ja seal on normaalsed inimesed ning kõik eestlased käigu kuu peale. Too elegantne daam jäi rahulikuks ning lasi penskaril end korralikult välja elada. Aga no tõesti, igal asjal on piir ning ka temal viskas lõpuks närv üles. Daam ähvardas, et reisisaatja viskab ta trollist välja, sest ta segab rahu ning kui vaja, siis kutsub ka politsei. Sellepeale muidugi läks penskar veelgi rohkem närvi ning tema suust tuli igasuguseid sõnu. Kusjuures kõige naljakam on see, et kulla-kallis reisisaatja seisis sealsamas daami kõrval ning tema näos ei liikunud ükski närv!!
Lõpuks märkas daam, et selliste inimestega vaidlemine on sama mõttetu kui vastu tuult puhuda ning ta tõmbus tagasi. Oli ka just järgmine peatus ning tädike minu kõrvalt läks seal maha. Daam istus minu kõrvale, aga just sel hetkel kui ta istuma hakkas, viskas üks häbematu proua oma spordikoti sinna toolile. Daam ei saanud esialgu arugi, mis toimunud oli. Proua aga sokutas oma kotti ning daam pidi leppima istumisega tooli nuki peal. Tol hetkel mõtlesin küll, et kuhu ma sattunud ole? See tavaline 15 minutit ummiku ajal trollisõitu oli nagu terve päev tantsu ja tralli. Ja siis ma läksingi närvi… Miks keegi seda daami ei austa? Miks küll peab oma kotikese sättima toolile, kui troll on puupüsti täis ning seda on ilmselgelt kasulikum kasutada isekohana, mitte kotihoidjana. Tõusin siis oma kohalt püsti. Palusin viisakalt sellel daamil enda kohale istuda ning ütlesin. “Palun istuge siia, et proua siin saaks oma kotti tooli peal hoida.” Daam tänas mind, aga kotiga proualt sain mõnusa sõimu kaela. Aga mul oli juba nii suva. Oleksin võinud nende kõigiga kakelda kasvõi hommikuni, aga pidin järgmises peatuses maha minema. Mõnes mõttes natukene kahju, sest hea meelega oleks sellele joodikust penskarile ja kotiprouale mõistuse pähe tagunud. Kahju oli ainult tollest daamist, kes ihuüksinda julges räuskavale penskarile vastu hakata.  Ma soovin talle kõike paremat ning et ta ei peaks enam mitte kunagi selliste inimestega tegemist tegema! 

 

Kallis lugeja, mis on sinu kõige veidram ühistrasnpordi kogemus? 
Kõige huvitavamale sisseloginud kommenteerijale on auhinnaks Mexxi parfüüm Berlin. 

Auhinna võitis Triinu123! 

Palju õnne! 

 

Teie, 
M.