Väliseestlane Steve Kokker tõi õige tee Eestisse

Steve Kokker on huvitav ning kaasahaarava jutuga väliseestlane, kelle suureks kireks on tee. Tassi tee taga jutustas ta meile tee ajaloost, õpetas, kuidas õigesti teed valmistada, ning rääkis sellest, miks tee on tervisele hea.

Kanadast pärit parim tee-ekspert Eestis

Steve Kokker on kanadalane, kelle isa on pärit Eestist. Steve on terve oma elu elanud Kanadas Montrealis, aga tõelise kodupaiga on ta leidnud just siit, Eestimaalt. Eestisse tuli ta esimest korda 1992. aastal ning peatus siin kõigest nädalakese. Hiljem jäi aga pisik külge ning ta hakkas siin suviti puhkamas käima. Huvi pakkus ka suur ja lai Venemaa ning sealgi sai ära käidud, aga sümpaatseks jäi siiski pisikene Eesti. Tekib kohe küsimus: kuidas eesti keelega lood on? Ja nii kummaline kui see ka ei tundu, aga Steve valdab üllatavalt hästi meie 14-käändelist ja üheks maailma keerulisemaks keeleks tunnistatud keelt. “Noorena ei huvitanud eesti keel mind üldse,“ nendib ta ning lisab, et tol ajal oli tal selle õppimiseks palju võimalusi. Kanada on ju teada-tuntud kui eestlaste lemmik emigreerumisriik. Aga miks tuleb üks kanadalane siia külmale Eestimaale ning hakkab teeäriga tegelema? Vastus on üsnagi lihtne ning hämmastavalt tabav: “Mulle meeldib Eesti ning mulle meeldib tee. Tee tuli tegelikult ise minu juurde.“

Kust tee pärit on ning miks britid nii palju teed joovad?

Teel on pikk ajalugu, mis algas umbes 5000 aastat tagasi vana Hiinas, kus legendi kohaselt käis imperaator Shen Nung oma kaaskonnaga impeeriumi ääremaid külastamas ning kuna Shen Nung oli väga tark, kunsti ja puhtust armastav inimene, lasi ta alati enne oma joogivee läbi keeta. Juhtuski nii, et teenijad hakkasid puhkepausi ajal vett keetma ning kogemata kukkus puu pealt paar kuivanud lehte keeva vee sisse ning segunes veega. Imperaator leidis, et uus, natuke rohekas vedelik on üllatavalt maitsev ja värskendav ning sealt algaski tee huvitav teekäik tänapäeva.

17. sajandi keskpaiku leidis tee tee inglaste südamesse ning üsna pea muutus teejoomine neile traditsiooniks. Korraldati teepidusid, mille tarbeks valmistati kutseid, kaeti lauad parima serviisiga ning nauditi üksteise seltskonda. Tee oli nagu “sotsiaalne lubrikant“, nagu Steve’ile meeldib öelda. See oli kui ettekääne kokku saada, juttu rääkida ning hoida üksteist toimuvaga kursis. Siiamaani on Inglismaal säilinud see traditsioon ning teejoomine on tähtis osa päevast. 

Roheline, must ja valge

See võib tulla üllatusena, aga tegelikult tuleb nii valge, roheline kui ka must tee ühest ja samast taimest. Tekib kohe küsimus, kuidas ning mis vahe nendel teedel siis on? Steve tegi asja selgeks ning selgitas, et tee sort sõltub selle käärimistasemest ehk oksüdeerimistasemest ning jutustas juurde tee valmistamise tehnoloogiast. 

Kõigepealt korjatakse teelehed ning jäetakse mõneks ajaks seisma/käärima. Siin otsustataksegi ära tee sort. Kui lasta teel kauem käärida, saab sellest musta teed (ehk oksüdeerimistase on 100%) ning edasi lähevad teelehed spetsiaalsesse ahju, võetakse korraks välja ja lastakse veel käärida ning küpsetatakse veel natukene. Nii saab musta teed. Rohelise puhul on aga oksüdeerimistase null ehk hapnemist ei toimu ning lehed lähevad otse küpsetamisele. Sinna vahepeale jääb veel oolong 20–80 protsendiga. 

Edasi lähevad teelehed suurde ahju, kus need valmis “küpsetatakse“ ning sealt edasi juba teepakikestesse ja kotikestesse ning sinu koju. Kui aga valmistatakse neid “teepallikesi“, mis end kui roosinupukesed kuuma vee sees lahti koorivad, siis selle tarbeks käivad teelehekesed pärast küpsetamist läbi spetsiaalsest rullimismasinast, mis rullib teelehed väikesteks pallikesteks. 

Valge tee puhul on tehnoloogia natuke erinev. Nimelt kohe pärast teelehtede korjamist kuumutatakse teelehed korraks ahjus läbi ning laotatakse need suurte paneelide peale laiali ja lastakse päikesel need täielikult ära kuivatada. 

Piparmünditee ei ole tee

Maakeeli nimetame piparmündist, raudrohust ja kummelist tehtud kuuma jooki ikka teeks, aga tegelikult on asi teest väga kaugel. Teeks nimetatakse teepõõsastelt korjatud lehti. Piparmündi- ja kummelitee on tegelikult leotised või siis ilusamasti öeldud prantsuskeelselt tisane. Et päristee vastu lugupidav olla, on selle väljendi viimasel ajal omaks võtnud ka inglased.

Tee tahab sinu tähelepanu

Tee on Steve’i suur kirg ning ta oskab seda ka nautida. “Minu jaoks on tee kogemus, maitse on kuningas,“ räägib Steve õhates. Ka tee valmistamine on omamoodi tseremoonia, mis nõuab tähelepanu. Kui sa sellele tähelepanu ei pööra ning tegeled kõrvalt saja muu asjaga, siis tee märkab seda ning kaotab oma õige aroomi ja maitse. “Tee tahab, et temaga pidevalt tegeletakse, muidu muutub ta mõruks,“ teab Steve rääkida. Spetsiaalsed anumad ning rituaalid viivad sind kaugele vanasse Hiinasse, sest just seal hinnati aega, mis sa tee valmistamisele pühendasid. Niisiis reegel nr 1 tee valmistamisel on: varu aega, sest teed tuleb valmistada armastusega! Reegel nr 2 on vesi. Tee valmistamiseks kasutatav vesi peab olema puhas ja külm. Vee keetmisel jälgi hoolega vee liikumist ning eemalda see tulelt, kui vesi on hakanud mullitama nii, et pealispind kergelt väreleb. Kui lased veel täiesti keema minna, siis kaotab see kõik head omadused. Reegel nr 3: kvaliteetne tee ja anumad. Pole ju midagi paremat kui kvaliteetne tee! Ning viimasena reegel nr 4: et tee maitset paremini tunda, tuleb seda juua ilma magusaineteta. Seega jäävad ära mesi, suhkur ja suhkruasendajad. 

TEETÜÜBID

Kõik teed saadakse sama taime küljest. Erinevus tuleneb töötlemisest. 

See, kuidas teelehti töödeldakse, määrab nende lõpliku oleku: kas tegemist on musta, oolongi või rohelise teega. Põhiline erinevus paljude variantide vahel on, kui palju hapnikku lehtedel lastakse töötlemise käigus neelata. Palju hapnikku toodab tumedavärvilise musta tee, vähe hapnikku rohelise ja töötlemata lehti kutsutakse valgeks teeks. 

Must tee 

Saab täieliku kääritamise protsessi osaliseks, mis koosneb neljast etapist – närtsitamine, rullimine, kääritamine ja põletamine (või kuivatamine). Kõigepealt laotatakse korjatud lehed laiali närtsima. Närtsitatud lehti veeretatakse, et vabastada kemikaale lehe seest, mis on olemuslikud selle värvi ja maitse jaoks. Siis laotatakse rullitud lehed veel kord laiali hapniku imamiseks (oksüdeerimiseks), mis põhjustab lehtede muutumise rohelisest vaskpunaseks. Lõpuks põletatakse oksüdeerunud leht, et lõpetada käärimine, mis muudab lehe mustaks ja annab äratuntava tee lõhna.

Roheline tee 

Sellele vihjatakse tihti kui kääritamata teele. Värskelt korjatud lehed kuivatatakse ja seejärel kuumtöödeldakse käärimise (tuntud ka kui oksüdeerimine) lõpetamiseks. Hiinas kasutatakse paljudes kohtades senimaani traditsioonilisi käsitsitöö meetodeid, siin toodetakse parimaid rohelisi teesid.

Oolong 

Tavaliselt kutsutud “mitu korda kääritatuks“ ja seda toodetakse Hiinas ja Taiwanil. Oolongi puhul kuivatatakse lehed otsese päikesevalguse käes, seejärel raputatakse suurtes bambuskorvides, et kergelt leheservi muljuda. Järgmiseks laotatakse lehed kuivama, kuni lehepind muutub kergelt kollaseks. Oolongid on alati terve lehega teed, neid ei purustata kunagi rullimisega.

Valge tee 

Seda toodetakse väga vähesel määral Hiinas ja Indias. See oma paljude variantidega on kõige vähem töödeldud tee. Uued teepungad korjatakse enne, kui need on puhkenud ja lihtsalt lastakse kuivada. Kokkukeerdunud pungadel on hõbedane välimus ja need annavad kahvatu ja väga peene tassi teed.

Vaata lisaks www.firstflush.ee